Projekti edus või ebaedus on võtmeroll inimestel. Julgen isegi väita, et projekt õnnestub, kui projektmeeskonna liikmete vahel on see seletamatu tõmme või keemia, mis teeb ühise eesmärgi nimel tegutsemise nauditavaks. Kas olete näinud oma töökollektiivis meeskondi, kes ametliku tööpäeva lõppedes ei kipu kohe minekule, vaid teevad hea meelega näiteks veel ühe ajurünnaku? Kui olete, siis ärge imestage ? üheskoos tegutsemine laeb inimestesse energiat ning järjekordne projekt on neile tore ettevõtmine, mitte tüütu töökohustus.

Eelpool mainitud olukord omavahel hästi sobivatest projektmeeskonna liikmetest on muidugi ideaalne variant, mida reaalses elus paraku kuigi sageli ei kohta. Ikka tuleb ju ette, et sinu projekti liikmeks on inimene, kes probleemide tekkides püüab neid võimalikult kaua vaka all hoida, lootuses, et ehk olukord laheneb kuidagi iseenesest. Ei lahene ju. Ning siis ongi projektijuhi ülesanne asuda tuld kustutama ja küsima, miks see inimene oli vait kui sukk. Kas ta ei usaldanud sind, et nõu küsida, või hoopis kartis? Miks polnud usaldust?

See peaks panema iga projektijuhti tõsiselt mõtlema selle üle, kuivõrd oluline on projektmeeskonna liikmete valik ning usaldusliku õhkkonna loomine. Hea, kui projektijuht suudab juba alguses miinimumini viia meeskonnast tulenevad ohud.

Loomulikult ei saa keegi ära hoida olulise inimese haigestumist projekti kõige olulisemas faasis, kuid ehk saab vältida oma meeskonda laiskade, kohusetundetute, pühendumisvõimeta, tuhmunud säraga inimeste võtmist? Või vähemalt üritada nende arvu viia miinimumini.

Kui mul on vaja alustada mõne uue projektiga, tean ma üsna täpselt, keda ma oma kolleegidest meeskonda kaasata tahan. Need on inimesed, keda ma usaldan vähemalt sama palju kui iseennast ning kellega mul on huvitav rääkida ka maailma asjust, mitte ainult tööst. Ühesõnaga ? me sobime inimestena hästi ja see loob head eeldused ka koostööks.