Esinemisehirm tõukab töötaja eemale

Tegemist ei pea olema pooletunnise ettekandega, vaid piisab sellest, kui töötaja kutsutakse kas jõulupeol luuletust lugema või parima töötaja auhinna saanu peab selgitama, kuidas ta ikkagi nii tubli oli.

Psühhoterapeut Katri-Evelin Esopi sõnul on täiesti normaalne tunda kerget ärevust enne vastutusrikast esinemist, olgu see siis koosolekul suulise ettekande tegemine või firmapeol mängu korraldamine. Uuringud kinnitavad, et kerge erutusseisund isegi parandab sooritust ja vajaliku informatsiooni meenutamist.

Probleemiks saab Esopi sõnul ärevus aga siis, kui isik muretseb ülemäära oma esinemise pärast. Juba enne sotsiaalset situatsiooni muutub inimene ärevaks, kartes, et kõik läheb viltu. Pärast esinemist hindab ta selle ebaõnnestumiseks ja tunneb end halvasti.

Niisugused isikud kardavad tavaliselt kõige rohkem seda, et nende käitumine toob endaga kaasa teiste inimeste negatiivse hinnangu. Selle põhjuseks peetakse iseenda ebaõnnestunud käitumist (ettekandmine, jutt, arvamused, emotsionaalsed väljendused vms). Isikul on tavaliselt selge ettekujutus, milline peab esitlus välja nägema ? mitte kunagi ei tohi sõnad segamini minna, peab vaid arukaid vastuseid andma, ei tohi punastada, kui kaenlaalused lähevad niiskeks, ei tohi keegi seda tähele panna. Iga kõrvalekallet sellest tõlgendataksegi kui ebaõnnestumist, mis teistele ei jää märkamata.

Igaüks meist tunneb vahel hirmu või ärevust ning on seetõttu punastanud, higisemaks läinud, sõnad segamini ajanud vms. Probleemseks muutub olukord siis, kui isik seostab tavalise kehalise ärevuse märgi tekkimise iseenda täieliku ebaõnnestumisega ning oletab, et teised arvavad temast seetõttu halvasti.

Sellist hirmu äärmuslikku väljendumist nimetatakse sotsiaalfoobiaks. Inimesed püüavad siis teha kõik selleks, et teistele soovitud muljet jätta ning kasutavad võimaliku negatiivse hinnangu vältimiseks nn turvalisuskäitumisi. (Et keegi ei näeks, et ma punastan, kasutan hästi palju puuderkreemi. Selleks, et inimesed ei paneks tähele mu käte värisemist, ei joo kunagi kohvi alustassi kasutades. Et sõnad segamini ei läheks, valmistan laused mõttes ette ja kordan neid üle.) Sageli on tulemus hoopis vastupidine ja kardetu paistab enam silma.

Paljud käitumised, mida isik kasutab selleks, et ärevust varjata, on iseenesest veidrad ja kutsuvadki kõrvalseisjates esile naerupahvatusi või halvakspanu. Seega pole probleemiks see, et inimene muutub sotsiaalsetes situatsioonides ärevaks, sest seda teeme me aeg-ajalt kõik, vaid hoopis see, millise tähenduse me ärevuse silmatorkavatele märkidele anname (Arukad inimesed ei aja sõnu segamini. Kui mul lähevad sõnad segamini, siis olen ebakompetentne. Inimesed, kes saavad endaga hakkama, ei lähe näost punaseks. Mina punastan, seega olen saamatu.) ning mida me selleks teeme, et neid varjata. Nii võib isik, kes kardab, et tal lähevad esinedes sõnad segamini, lauseid pidevalt mõttes ette valmistada. See aga suunab tähelepanu vaid endale ja ta ei pruugi märgatagi, et jutt on seltskonnas edasi arenenud. Sotsiaalfoobseid jooni on tavaliselt kõige enam edukatel, üldiselt hästi kohanevatel, kõrgete sooritusstandarditega, perfektsionismile kalduvatel madala enesehinnanguga isikutel.

Selliste joontega patsiente tuleb kliinilises praktikas tihti ette. Seni, kuni isik suudab sotisaalsete olukordadega siiski kohaneda, pole sekkumiseks vajadust. Kui isik tunneb aga ülemäärast hirmu ja seoses sellega on hakanud vältima talle olulisi sotsiaalseid olukordi, siis tuleks igal juhul professionaalset abi kasutada.