Töömaailma mood

Mida suurem on vabadus, seda raskem on selles orienteeruda. Koolilaste moestressivabad aastad jäävad kahtlemata kohustusliku koolivormi aegadesse, täpselt samuti oli kontorirõivaste valimine mõnevõrra lihtsam rangete reeglite valitsemisajal. Tänane hajusate piiridega moemaailm tundub ehk esmapilgul harjumatu, kuid annab tegelikult oma isiksuse esitlemisele rõivavaliku kaudu varasemast oluliselt rohkem ruumi.

Õigupoolest pole paindlikkus ja loomulikkus töömaailmas mingi trend või mööduv moeröögatus ? see on protsess, mis arenenud juba pikka aega. Lähtekohaks muutustele pole mitte moeloojate hullud ideed, vaid kaasaja inimese kiirenenud elutempo ja varasemast vitaalsem elustiil. Täna ei ole meil mitmekordseks ?ümberkehastumiseks? päeva jooksul enam aega, vaid peame sujuvalt kohanema rollide vaheldumisega. Samamoodi peavad suutma kohaneda ka meie rõivad. Kunagised selgelt eristatud töörõivad, vaba aja rõivad, kodurõivad ja õhturõivad on kaotanud selgelt suunava tähenduse ja jäänud pigem tagasihoidlikuks soovituseks kandmisvaldkonna osas. Hulga kapriissete teemade asemel avastame oma riidekapis hulga iseseisvaid, omavahel kergesti kombineeritavaid esemeid. Rõivastuse meeleolu muutmiseks võib piisata vaid tühisest detailist või üksiku elemendi väljavahetamisest tervikus.

Oma tavalise päeva elurütmi ette kujutades on moemuutuse positiivsus selgesti näha ? üliranget kostüümi on üsna raske kujutleda sõbra sünnipäevale või väikesele loovale väljasõidule, olgugi et korras kontorilaua juurde sobib see nagu valatult. Näiteks pehme joonega puuvillasegu-kangast pükskostüüm seevastu ei mõju kusagil kummalise võõrkehana. Mõelda vaid, kui palju hinnalisi lisaminuteid me kohanemisvõimelist garderoobi eelistades endale riiete vahetamise arvelt juurde võidame!

Rõivastel on väga vastandlikud ootused oma omanikele ? mõni nõuab igahommikust viikimist, teisele piisab, kui aeg-ajalt pesumasinasse pääseb. Nähtavalt ohtrat hoolitsust nõudvate kehakatete kandmine on tänapäeva kiires maailmas midagi moeajaloohõnguliselt stiilitsevat, mis ei tähenda, et need ei võiks efektselt ja kaunilt mõjuda. Aga paratamatult kaasneb mõne rõiva kandmisega tagasihoitus liikumises ja tegevuses, vähem spontaansust ja pidev korrektsusekontroll.

Uudne ?vaba aja rõivaste hingega? töögarderoob ongi algselt ideelt pakend, mis sind milleski ei takista. Ei vaja tähelepanu, ei piira liigutusi, lubab end sama mugavalt tunda väärika auditooriumi ees seistes või visandikuhja kõrval põrandal istudes. Lihtsusest hoolimata on disainis just piisavalt asjalikkust, mis tagab kandjale staatuse ja väärikuse. Piirangutega kohanenuna on nende puudumine esmalt isegi veidi harjumatu. Lõppkokkuvõttes avastame enamasti, et rõivaste paindlikkus muudab elu lihtsamaks ja võimaldab töiseid sihte saavutada senisest veelgi tempokamalt. Muutunud moetavad ei soosi enam ohtra aja kulutamist riietumisele, elegantne hooletus mõjub hoopis tänapäevasemalt.

Töörõivastesse astumine on omamoodi rituaal, mis häälestab mõtted asjalikult tegusale lainele. Kogu olemuses saab domineerivaks ametlikkus, mis teatavates töövaldkondades on igati positiivne nähe. Kogenud ?kehastujatel? on koguni töö tarbeks teine rüht ja hääletoon.

Mõtete suunamiseks on lisaks välistele ka sisemisi võimalusi ? ammu on avastatud, et tulemuslikuks töörütmi sisenemiseks puudub vähimgi praktiline vajadus vahetada oma pinnalist olemust.

Paindliku garderoobi haldamine nõuab hästiarenenud enesedistsipliini. Selget otsustusvõimet, millal keskendutakse suhtlemisele, millal tõsise tööülesande lahendamisele, millal puhkusele, millal pingutusele. Kes rõivaste sisenduseta enda vabast olemusest puhta mõttejõuga piisavat asjalikkust üles ei leia, võiks jääda edaspidigi truuks garderoobi poolt pakutavale toetusele.

Kui vaadata rõivaste taga peituvaid hoiakulisi nihkeid, on õigupoolest suur osa kunagisi möödapääsmatuna tundunud ?töörituaale? täna vaid soovituslikud. Töösse suhtumine on muutumas ? enam pole see vaid vahend meeldivate asjade saamiseks, vaid otsime ka protsessist endast inspiratsiooni. Pea igas valdkonnas leidub piisavalt loomingulisust ja mängurõõmu või saab seda tegevusse süstida oma suhtumisega. Kui sisustame töölainel kolmandiku oma eluajast, on ju loomulik nõuda, et see meile ka mingit naudingut pakuks? Või näiteks töökoht kui konkreetne määratud punkt, mis kunagi iseenesestmõistetavalt kuulus töö tegemise juurde, võib täna olla ka kodukontor või koguni liikuv sülearvuti. Näiteks oleks üsna kummaline tumesinises peenvillases kostüümis pargipingil arvustust kirjutada. Vabadusega kaasneb mõistagi ka vastutus, ehk mida vähem on korraldusi ja reegleid, seda suurem peab olema igaühe sisemine küpsus ja motiveeritus.

Loomulikult on töövaldkondi, kus klassikaline soliidsus on jätkuvalt au sees ja vajalik. Samuti on mõttekaaslaste meeskondi, kus vabaajalik stiil iseenesestmõistetav ja liigset korrektsust peetakse ebaloova konservatiivsuse ja kinnisuse märgiks. Omad riietustavad on igas ettevõttes ja oleks mõttetu nendega vastuollu minnes oma töökeskkonda lisapingeid külvata.

Mis iganes on olnud senised tavad töörõivaste valikul, väga järsud suunamuutused garderoobis pole mugavad ei kandjale endale ega usutavad ümbritsevatele. Kõike tasub teha sujuvalt ja rahuliku rõõmuga, näiteks asendades kostüümi järk-järgult stiiliühtsete üksikesemetega või lisades oma pehmesse riietusse midagi tänapäevaselt klassikalist. Kohanemisvõimelise garderoobi kujundamisele tasub igal juhul mõelda, mõistagi isikliku moemugavuse huvides.

- Tekst Kristina Herodes ? Kaubamaja loovjuht

- Fotod Erik Prozes, Äripäev- Stilistika Kristina Herodes ja Lenno Vaitovski- Rõivad ja lisandid Ivo Nikkolo, Monton, Kaubamaja- Meik Reet Härmat- Modellid Cutiere (Baltic Models), Marianne

Autor: Kristina Herodes