Arenenud ühiskonnas, sh Euroopa Liidu liikmesriikides, käsitletakse tööõnnetuste ja kutsehaiguste tagajärgi hoopis teisest vaatenurgast. Seal keskendutakse süüdlaste otsimise asemel nendele asjadele, mis on ühiskonna jaoks tunduvalt olulisemad.

- Põhieesmärk on võimalikult maksimaalselt taastada inimese tööõnnetuse või kutsehaiguse eelne seisund. Just seepärast on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuses kõikjal ülimalt tähtis mitte üksnes kannatanu meditsiiniline, vaid ka sotsiaalne rehabilitatsioon, st tema tagasitoomine tööellu. Kui näiteks tööõnnetuse tagajärjel tekkis kannatanul alaline puue, püütakse leida uus, just temale sobiv elukutse. Seejärel võimaldatakse asjakohane koolitus, aidatakse kohaldada töökoht vastavalt puudele jne. Kogu seda protsessi veab ja rahastab kindlustus.

- Teiseks hüvitab töövõimetuspension inimesele pikaajalisest töövõime kaotusest tingitud sissetuleku vähenemise ? reeglina moodustab pension töövõime kaotusele vastava protsendi varasemast palgast.

- Kolmandaks kompenseeritakse õnnetusega seoses tekkinud materiaalne kahju (hävinud riided, prillid jmt). Kindlustusandja on eluliselt huvitatud sellest, et kannatanu naaseks võimalikult täisväärtusliku elu juurde, sest see vähendab kulutusi hüvitamisele.

- Neljandaks väärib esile tõstmist asjaolu, et just eraldi kindlustusskeem parandab oluliselt tööõnnetuste ja kutsehaiguste põhjuste väljaselgitamist ja kõrvaldamist, aidates seega neid edaspidi ära hoida. Ehkki seadus kohustab tänagi tööandjat iga tööõnnetuse ja kutsehaiguse üle juurdlema, toimub see üldjuhul formaalselt. Kui aga asjaga tegeleb kindlustusandja, on tema taas otseselt huvitatud sellest, et edaspidi sarnased juhtumid ei korduks ning seepärast annab ta tööandjale praktilist nõu, mida teha nende ennetamiseks.

- Viiendaks tõuseb statistika usaldusväärsus ? rahvusvaheliselt üldtunnustatud tõsiasi, et eraldi kindlustus aitab tagada pea kõigi tööõnnetuste ja kutsehaiguste registreerimise. Kui tööõnnetused on Eestis suuresti varjatud (võrreldes Euroopa Liidu riikidega registreeritakse meil kuus korda vähem tööõnnetusi 100 tuhande töötaja kohta), siis olukord kutsehaiguste diagnoosimisel ei kannata mingit kriitikat ning kajastab parimal juhul jäämäe veepealset osa.

- Kuuendaks motiveerib hüvitamine eraldi kindlustusskeemi kaudu tööandjat ning toob lisaraha sotsiaalse turvalisuse tagamisse. Kindlustust rahastatakse sihtotstarbelisest maksest. Seda maksab tööandja, kuna töötingimused loob ja nende eest vastutab ainult tööandja. Kindlustusmakse suurus sõltub otseselt tööandja riskiastmest, st töökeskkonna tegelikust olukorrast konkreetses ettevõttes. Kui töökeskkond paraneb ja õnnetusi ei toimu või nende arv väheneb, väheneb ka kindlustusmakse (ja vastupidi).

Ülalkirjeldatud põhimõtted kujutavad endast Eestis hetkel veel puuduva sotsiaalkindlustusskeemi alustalasid. Eesti Ametiühingute Keskliit on aastaid olnud seisukohal, et selline süsteem, mis oleks kohustuslik kõigile tööandjatele, tuleb luua ka meil.

Mõistagi on loetletud põhimõtteid võimalik ellu rakendada mitmel erineval moel ning see ongi ruum, kus riik, ametiühingud ja tööandjad saavad omavahel läbi rääkida ja kokku leppida. Kas tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse rahastamine peaks toimuma jooksvalt (sarnaselt ravikindlustusega) või samal põhimõttel nagu klassikalises kahjukindlustuses? Kas uut skeemi peaks haldama üks avalik-õiguslik isik või palju erakindlustusseltse? Kui suures osas tuleks arvestada iga konkreetse tööandja riske?

Selliseid küsimusi on üsna palju, neile võib vastata erinevalt. Vastused ei jagune skaalal õige?vale, kõigil variantidel on oma plussid ja miinused ning osapooled peavad jõudma konsensusele selles, milline oleks optimaalne tulemus täna Eesti ühiskonnas.

30. oktoobril toimunud kolmepoolsete läbirääkimiste voorus lepiti kokku vähemalt selles, et ametiühingute ja tööandjate esindused püüavad jõuludeks leida kokkupuutepunkte tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse korraldust puudutavates küsimustes. Ei ole ju enam mägede taga järgmise aasta 1. märts ? päev, milleks valitsuse sotsiaalkindlustusreformi komisjon peab sõnastama tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kontseptuaalsed alused. Siis selgub, kas seaduseks saab mõni aasta tagasi valminud eelnõu või valitakse teine lähenemine. Kuid tööõnnetuste ja kutsehaiguste kahjude hüvitamise süsteemi, mille põhimõtteid eelpool kirjeldati, loomisest me ei pääse ? vastasel juhul ei ole Eesti koht tsiviliseeritud riikide hulgas.

Autor: Harri Taliga