Läänemaa kutsekool ajab juuri alla

Selle sügise tähtsaim Läänemaa majanduselu mõjutav ettepanek on ainsa kohaliku kutsekooli reformikava.

Läänemaa ainsa kutsekooli praegune olukord on pigem vilets kui rahuldav. Koolis napib õpilasi, sest ei leidu noori, kes tahaks õppida Haapsalu lähedal Taeblas asuvas koolis. Kooli maine on madal, paljuski üldise suhtumise tõttu sinikraedesse. Aga oma osa kooli halval kuulsusel oli kooli endisel, praeguseks küll juba minema löödud juhtkonnal, kes jättis endast maha sisuliselt varemed.

Läänemaa tööpuuduse tase on kõrge, jäädes alla vaid Ida-Virumaale. Võrreldes teiste maakondadega on Läänemaa töötute hulgas arvukamalt alg- ja põhiharidusega inimesi. Teisalt kurdavad ettevõtjad, et oskajat tööjõudu napib. Maakonna ainsa kutsekooli jalule aitamine võib neid hädasid ravida.

Reformikava esitas maakonna mõjukas ettevõtja Koit Uus. Reformikava esimene ettepanek on luua uus kool ehk kolida kool Taeblast Haapsalu eeslinna Uuemõisa, kus seisavad pooltühjalt endise Haapsalu KEKi ühiselamu, kontorihoone ja spordihall. Uuemõisa asukoht on soodsam ja praktikabaasiks sobivad ettevõtted lähemal. Uus koht, uus kvaliteet, väidab reformija.

Pooltühjad Haapsalu KEKi majad on Uusi omad. Ta on valmis need remontima oma raha eest, et siis investeering rendimaksetena tagasi nõuda. Kolimine võib aga saada kutsekooli reformikavale saatuslikuks, sest selles näevad läänlased vaid ühe ärimehe kinnisvaraprojekti. Ei enamat.

Läänemaa kutseharidusel ei ole traditsioone. Aastakümneid on maakonna noored õppinud Tihemetsas, Kehtnas või Vigalas. Kohalik kutsekool loodi alles vahetult enne nõukogude aja lõppu.

Siinsed väikesed ettevõtted ei vaja klassitäite kaupa töölisi. Läänemaa kutsekoolil on tulevikku siis, kui selle lõpetanud on konkurentsivõimelised nii kodumaal kui ka mujal euroliidus. See vajab läbimõeldud õppekavasid.

Poolt- ja vastuargumente kaaludes tasub siiski kutsekooli reformikava toetada. Lihtne on loobuda, kuid tulevikule mõeldes tasub siiski proovida ainsat sinikraede kooli uuesti alustada, sest kaotada ei ole enam midagi.

Autor: Andrus Karnau