Registreeritud elukoht pakub soodustusi

Aastaid tagasi, kui ID-kaardi idee jõudis Eestisse, oli selle propageerimine tänamatu töö. Hulk rahva raha pumbati projekti, mille kohta sai toonane Mart Laari siseminister vaid öelda, et igasugused imeasjad on võimalikud, kui ainult kaardiomanike hulk ületaks kriitilise massi. Et avalik sektor ees ja erasektor järel oleks aga huvitatud oma teenuste sidumisest selle platvormiga, puudusid konkreetsed rakendusprojektid, mis inimeste elu tõepoolest mugavamaks ja odavamaks teinuks.

Täna on seis muutunud. Riikliku regulatsiooni korrastamise järel lükkavad ID-kaardi rakendustele üha laiemalt teed lahti Tartu ja Tallinn, kes on viimas ID-kaardi baasile üle ühistranspordi kasutamise. Siin pole omavalitsusi ega inimesi liikumapanevaks jõuks enam riigi kehtestatud kohustus, inimlik uudishimu ega edevus ID-kaarti omada. Motivatsioon kaardi võtmiseks on üha praktilisem: ID-kaart toob lisaks senistele võrdlemisi marginaalsetele mugavustele peagi ka reaalset rahas mõõdetavat kasu.

Tartu ja Tallinn pole seejuures leiutanud jalgratast. Sarnane ID-kaardil põhinev soodussüsteem toimib juba edukalt Helsingis ja see on eeskujuks ka paljudele teistele Euroopa linnadele, kes oma kartongpiletite süsteeme digitaliseerivad. Me pole ses vallas esimesed, kuid siiski küllalt esirinnas.

Tallinna tulevasele piletisüsteemile on kohalikus meedias kõige rohkem ette heidetud mittetallinlaste diskrimineerimist, kuna perioodikaartide hinnad Tallinna registreeritud kodanikele tulevad ligi 40% odavamad.

Valdav osa igapäevastest Tallinna ühistranspordi kasutajatest elab ja töötab selles linnas. Kui keegi neist mingil põhjusel pole pidanud vajalikuks enda elukohta siin registreerida ja tema tulumaks laekub kusagile mujale omavalitsusse, siis on see inimese enese valik. Lisasoodustust pakkudes on linna poolt seatav lisatingimus - siin registreeritud elukoht - igati põhjendatud.

On loomulik, et Tallinn pakub piletisüsteemis osalemise võimalust ka naabervaldadele ja linnadele. Viimsiga olemegi kokkuleppele jõudmas, järjekorras on teised naabrid. Sealsete elanike surve oma omavalitsustele on parim tagatis, et need kokkulepped Tallinnaga sünnivad, nii nagu ka näiteks Helsingi piletisüsteemi kuuluvad Espoo, Vantaa ja Kauniainen. Kusjuures Helsingi naabrite soodustused on vastavuses sealsete omavalitsuste panusega ühisesse piletisüsteemi.

Mis puutub juhuslikesse bussisõitjatesse Tallinnast, mujalt Eestist ja välismaalt, siis nemad pole reeglina seni ostnud siinset perioodikaarti ega tee seda kindlasti ka tulevikus. Neile jäävad kehtima paberist ühe-reisi-piletid seniste hindadega. Selliseid reisijaid on Tallinna ühistranspordis aga vaid 4%.

Tulevikus saab kindlasti meie (Helsingiga võrreldes tunduvalt lihtsamat ja seeläbi töökindlamat) lahendust mitmete lisavõimalustega täiendada: tunni- ja päevapiletid, ühekordsed mobiiltelefoniga ostetavad piletid jne.

Kunagi tulevikus on võimalik kindlasti arutada ka Tallinna ID-pileti vastastikku kehtivust näiteks Tartus ja süsteemi täiustudes miks mitte ka Helsingis - platvormid on ju täiesti ühildatavad. Kindlasti ei piirdu Tallinn ID-kaardi kasutamisel aga ainult ühistranspordiga. Arutame tõsiselt juba järgmisel aastal parkimisel oma maksumaksjatele soodushindade kehtestamist ning odavamat pääsu pakkumist linna spordirajatistesse.

Loodetavasti edenevad ka riigi ID-rakendused ning peagi saavad sellele kandepinnale tuginedes oma teenuseid välja arendada ka eraettevõtted ja kindlasti ka mittetulundusühingud. Tallinnal on heameel seda protsessi vedada.