14. detsember 2003 kell 22:00

Et tehasesse jõuda, peab teadus popiks muutuma

Ajal, mille parema meelega tahaks unustada, rippusid ENSV tehasetsehhides, kontorites ja parteibüroodes plakatid: ?Lahkudes ruumist kustuta valgus!? See pidi meenutama riigialamale, et isegi elekter pole jumalast antud. Samal ajal pühendati lugematuid pleenumeid, kongresse ja nõupidamisi küsimusele, miks teaduse saavutused tootmisesse ei jõua.

Sama küsimus on meile pärandunud tänaseni. Miks Eesti firmad ei juuruta Eesti teadust? Et midagi juurutada, peab olema see miski, mida juurutada, ja see koht, kus juurutada. Kuid neist kahest veel ei piisa.

Siia ongi teaduskoer maetud. Mõne aasta eest Tartu teadlaste poolt avastatud tervendav piimhappebakter ME-3 leidis lõpuks tee Eestis toodetud piimatoodetesse. Tallinna Piimatööstus lisab seda oma Helluse nime all müüdavasse kaupa. Ka Võru juustutootjad hakkasid bakterit ühte oma juustu lisama. Kuid seda seni, kuni tööstuse ostis ära Valio. Tollel on oma, Soome bakter. Ning Eesti oma pole vaja. Võib arvata, et ME-3 on Tallinna piimatööstuse toodangus senikaua, kuni omanikud ei vahetu näiteks rootslaste vastu, kel kindlasti on mingi oma bakter.

See näide kinnitab, et loosung ?raha ei tunne rahvust? ei vasta päris tõele. Tunneb ikka küll, ja mida suurem on konkurents, seda enam. Konkurents suureneb üha ka teadusturul. Kui ENSV aegadel ei jõudnud teadustulemus rakenduseni majanduse mannetuse tõttu, siis nüüd ei jõua teadustulemus rakendusse ? majanduse mannetuse tõttu! Enne seisnes mannetus konkurentsipuudusest tingitud ahistavate reeglite tekitatud saamatuses, nüüd aga konkurentsi poolt tekitatud rahanappuses.

See tõde nähtub ka Eesti teaduse hindamisest ehk evalvatsioonist, kus meie teaduse taset hindasid viimase nelja aasta jooksul maailma eksperdid. Kõige kõrgema hinde said teadusrühmad, kelle töö tulemused on jõudnud teadusajakirja Nature tasemega ajakirjade lehekülgedele. Kõige enam hinnatud teadused on täppisteadused ? füüsika, keema, matemaatika, aga ka molekulaarbioloogia. Teiselt poolt hinnati kõrgelt ka Eesti kunsti- ja kirjandusteadust. Kuid nagu Tartu Ülikooli professor Jüri Allik evalvatsiooni tutvustamisel tähendas, pole eri teadusharusid siiski hindamise abil objektiivselt võimalik võrrelda. Küll aga saab hinnata teadusharus töötavate eri töörühmade taset.

Nii et maailma tasemel mõttejõudu Eestis on. On ka tehnikateadustes. Siin jõuamegi ühe hädani, milleks ? üllatav küll ? on rahanappus. Alafinantseerimist rõhutasid peaaegu kõigi evalveerimisrühmade kokkuvõtted.

Teiselt poolt pole väikeettevõtlusel piisavalt raha, et teadustulemusi osta. Suurettevõtlus aga kasutab mõistagi oma rahaallikate päritolumaade tippteadmisi. Nõnda tuleb Eesti teadusel piirduda suuresti alltöövõtjana töötamisega. Sest nagu mainis akadeemik Peeter Saari, teadus on üha enam muutumas ?õubisniseks. Ja see ?õu pole odav. Siin ongi koht, kus riik saaks appi tulla. Abi seisneb mõistmises, mis tähendab teaduspõhiste teadmiste väärtustamist. Muidugi on teadus avalik institutsioon ning sestap ka ise kohustatud ühiskonnale oma töö tulemustest teada andma. Just teaduse teavitamise süsteem käivitati Soomes aastakümneid tagasi, millele järgnes teaduse usin sissetung tööstusesse.

Siiani puudub Eestis igasugune teaduse teavitamise süsteem. Kui Euroopa Teadusfond rahastab ka avalikkuse teavitamise programme, siis ei Eesti Teadusfond ega teadusasutused selliseid vahendeid ette ei näe. Raha on niigi vähe, arvatakse. See aga on surnud ring. Kuni ei murta arvamust, et ühiskond ei väärigi teadustulemuste populariseerimist, pole ka loota, et meil teaduse rahastamine palju üle praeguse 0,7 protsendi SKPst tõuseb. Miks peakski, kui teadus ise endast lugu ei pea?

28. novembril kohtus Euroopa teadusvolinik Philippe Busquin Euroopa Liidu (EL) liitujariikide ametnikega. Jutuks tuli EL teaduse rahastamise kuues raamprogramm. Liitujariikide osalus selles on üsna väike, taotlustest vaid 13 protsenti. Ning taotlejatest said raha samuti 13 protsenti. Liikmesriikide jaoks oli see protsent 20.

Novembri viimasel nädalal toimus Stockholmis biotehnoloogia alane mess ja teaduskonverents. Sellel osales ka Eesti Geenikeskus. Avaral stendil tutvustati Eesti biotehnoloogiat ja seda rakendavaid Eesti firmasid. Kuid mess oli nagu ikka suur ja lai ja seal sõelus mitte sadu, vaid tuhandeid inimesi. ?Ei saa paigal istuda, rohkem tuleb ikka ise ringi käia,? kinnitas geenikeskuse koordinaator Rain Eensaar.

Nõnda on ka teadustulemuse tehasesse jõudmise eelduseks, et ei istuta ainult oma laboris. Ühiskond peab tajuma, et teadus on midagi olulist. Mitte ehk nii oluline kui jalgpall, aga midagi sellist, milleta isegi jalgpallile kaasaelamine kehvemaks muutuks. Et ruumis saaks ikka valguse sisse lülitada.

Autor: Tiit Kändler

Hetkel kuum