Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
33 hiti ime
Kolmkümmend pluss generatsioon peaks alles hästi mäletama, millise entusiasmiga neid omal ajal kuulati. Pet Shop Boys pole pea kümme aastat A-kategooria tegija olnud, kuid duo plaadid on ilmunud järjepidevusega, mis neist kadunud suurusi teinud pole. Sõltlastel on kogu raha kulunud vanade albumite luksuslike lisadega taasväljaannetele ning ?PopArt? on hea valik neile, kes on unustanud, miks Neil Tennant ja Chris Lowe neile omal ajal üldse korda läksid. Järeltulevale põlvkonnale on näiteks raske selgitada, et totaalselt ärritav ?It?s A Sin? oli omal ajal ülemaailmne lemmiklaul. Ka ?Heart? ega ?Suburbia? ei meenuta nende edu saladust.
Ime hakkab toimima, kui ?West End Girls?, ?Rent?, ?Being Boring? ja ?You Only Tell Me You Love Me When You? re Drunk? kõlanud on, ja digitaalselt parandatud helikvaliteet annab tugevat boonust juurde.
Disainerpopi parimad sõnade autorid on alati ka õigete helimeestega koostööd teinud ? teiste seas Trevor Horn, David Morales, Jam and Spoon, kahe uue laulu juures ka Adam F ning Tomcraft ?, mistõttu saab ülevaate ka süntesaatorite arenguloost.
Austust vääriv töö ja tublid poisid, aga homoerootika sellisel kujul jääb eelmisse sajandisse. Praeguses muusikakliimas tundub Pet Shop Boys anomaalse nähtusena.
Autor: Lennart Beat