Esmalt looge õigusriik

Näidetest siin puudust ei tule. Euroopas on demokraatlikus mõttes kahtlase päritoluga parteidel viimastel aastatel hästi läinud: Jörg Haider Austrias, Christoph Blocher ?veitsis, Umberto Bossi Itaalias, Jean-Marie LePen Prantsusmaal ? nimekiri on pikk. Selliste rühmituste valimisvõidud teevad parimal juhul vastutusvõimeliste valitsuste moodustamise keeruliseks, halvimal juhul tähendavad need aktiivseid antidemokraatlikke liikumisi, mis suudavad valimistel enamuse saavutada. Maailmas on see toimunud või toimumas paljudes kohtades. Silma torkavad kaks näidet. Ühe leiame Ida-Euroopa postkommunistlikest riikidest, kus paljud endise nomenklatuuri liikmed on uues kuues võimu juurde naasnud.

Kõige äärmuslikum näide on Serbiast, kus suur osa valijaskonnast andis oma hääle mehe poolt, kes sõjakuritegude eest Haagi kohtu ees seisab.

Teiseks näiteks on Iraak. Mis siis, kui USA unistus tuua sellele raskustes maale rahu lõpeb sellega, et Iraagi kodanikud valivad võimule fundamentalistid? Ainuüksi neile näidetele mõtlemine viib selge järelduseni, et demokraatia ei tähenda ainult valimisi. Tegelikult oli muidugi ka demokraatia varastel pooldajatel igasuguseid muid asju mõttes. John Stuart Mill pidas näiteks ?rahvuslikku kuuluvust?, sidusat ühiskonda rahvuslikes piirides, demokraatia eeltingimuseks.

Teiseks eeltingimuseks oli Milli jaoks kodanike võime ja soov teha läbimõeldud valikuid. Nagu näha on, me tänapäeval neid eeliseid ei kasuta. Seda tegid vähesed inimesed isegi Milli ajal. Praegu peab demokraatia tähendama ?valimised ja?? Aga mis järgneb ?ja?-le? Tarvitusele saab võtta mõningaid tehnilisi abinõusid, nagu demokraatia vastu kampaaniaid korraldavate või nõrkade demokraatlike mandaatidega parteide ja kandidaatide keelustamine. See toimis sõjajärgsel Saksamaal, kuid siis olid abiks traumaatilised mälestused natsidest ja antidemokraatlike liikumiste suhteline nõrkus.

Asjakohasemaks näiteks võiks olla Türgi, kus islamistide liikumised kohtute poolt laiali saadeti. Kui need teistsuguses vormis uuesti välja ilmusid, pidid need läbima karmid katsed.

Ometi on kerge näha probleemi: kes otsustab kandidaatide kõlblikkuse üle ja kuidas sellised otsused täide viiakse? Mis siis, kui toetus antidemokraatlikule liikumisele on nii tugev, et selle organisatsiooni mahasurumine viib vägivallani?

Mõnes mõttes võib olla parem lasta sellistel liikumistel valitsusse minna ja loota, et nad kukuvad läbi nagu suurem osa praegustest Euroopa antidemokraatlikest rühmitustest. See on aga liiga riskantne.

Kui Hitler võimule tuli, mõtlesid paljud Saksamaa demokraadid: ?Las ta olla! Peagi ta näitab, mida ta endast kujutab, ja eelkõige seda, mida mitte.?