Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ehe ja inimsõbralik laudpõrand kestab aastakümneid
Laudpõrandaid on kerge hooldada ja parandada, aastatega muutuvad nad aina kaunimaks. Mitme vana maja renoveerimisprojektide autor Heli Tuksam soovitab vanas hoones puitpõrandatele kindlaks jääda, ka siis, kui olukord on hull ja ükski lappimisvõimalus ennast ei õigusta.
Tartus esivanemate maja pööningukorruse välja ehitanud mees on veendunud, et vaid laudpõrandad sobivad saja-aastasesse katusealusesse.
?Nad kestavad läbi aegade ning kannatavad lihvimist ja värvimist, neid võib peitsida, lakkida või õlitada, kuidas tuju tuleb,? põhjendab omanik. Ta seadis pööningul kuusepuust põrandalauad lausa mustrisse. ?Kuigi protsess oli palju töömahukam,? tunnistab ta, ?sai materjali 100% kasutada, mingeid lauaotsi üle ei jäänud. Pealegi annab mustriline põrand ruumile erilise ilme.?
Heli Tuksam on mitmes projektis laudpõrandat ilmestanud sellele mustreid maalides. Näiteks laudpõranda keskele värskenduseks lihtsat ruudustiku maalinud ja äärtes laudadest iluserva moodustanud, kasutades nurgalahenduses lõigatud kalasabamustrit. Nii tekkis põrandale laudadest vaip, mille keskmises osas oli peitsiga tehtud maaling.
Naturaalsel puidul jääb kujund tugev. Muidugi on alati oht, et peits võib hakata mööda puusüüd jooksma. Selle vältimiseks soovitab Tuksam laudu kõigepealt lahja värnitsa või lakiga laseerida, siis ei hakka värv laiali imbuma. Niisugusel juhul tuleb maalimiseks kasutada õlivärve, mis hiljem üle lakitakse.
Peitsiga maalimise eeliseks on viimistluses põrandate õlitamise võimalus. Kuigi õlitamine on pikaajaline protsess, soovitab Tuksam seda kui vastupidavamat varianti. Eriti kui on tegemist vanade laiade laudadega. Niisugusel juhul pole töö sugugi nii mahukas, nagu vahel hirmutatakse, ütleb ehitaja, ASi Haspost juht Avo Ossip.
Arvestama peab ajastut ja stiili. Näiteks klassitsistlike hoonete põrandaile on omased kõrged servaliistud ehk lambris. ?Ääreliist võib olla tähis aktsent või dekoorielement ruumis,? sõnab Tuksam ja lisab, et ääreliist võib hoopis ukse piirdeliistuga kokku sobida, ta võib olla nii värvitud kui ka naturaalne. ?Klassitsismile on iseloomulik, et põrandaliistude ja ukse piirdeliistude ühenduslüliks on eriliselt kujundatud klotsid,? märgib kogenud restaureerija.
Muidugi peab materjali valikul arvestama, et kõige kvaliteetsemad on tamme- ja haavapuust põrandad, kuid ka kuusepuu on täiesti arvestatav materjal. Männipuit, nagu ka kuusk, on pehme ning täkked jäävad seal näha. Kuusk on ühtlasem ja püsib hele, mändi iseloomustab tugev koemuster ning see materjal koltub aastatega märgatavalt. Viimasel ajal on hakatud neid männilaudpõrandaid, kus rohkem käiakse, õlitama. Väga kaunid on Tuksami sõnul suurtest haava- või tammelaudadest valmistatud parketid.
Aastaid restaureerimisega tegelenud ehitajad ei pelga tööd ja järgivad kujundusprojekti. Töömahukas on alati vana värvikihi eemaldamine, kuid hinnalt jääb vana põranda korrastamine ikkagi alla uue paigaldamisele. Ossipi sõnul sobivad lõppviimistluses nii õlitamine kui ka kahekomponentse vesialusel lakiga lakkimine.
Autor: Tiina Kolk