Munitsipaalmajad suureks abiks

Pealinna sotsiaalpoliitika üks nurgakivi on ehitusprogramm ?5000 eluaset Tallinnale?, mis ajendanud palju ründavaid artikleid ajakirjanduses.

Miks häirib munitsipaalmajade ehitamine meie ajakirjandust nii väga? Kellele on kasulik 1115 uut eluaset toonud programmi näitamine äpardunud ettevõtmisena?

Eelkõige riivab Tallinna edu piirkondlike sotsiaalprobleemide lahendamisel valitsuserakondade juhtpoliitikuid, sest enese tegematajätmisi ei saa õigustada.

Kümneid tuhandeid eestlasi kodutuks teinud omandireformi autorid tunnevad ennast isiklikult solvatuna, et savisaarlik linnavalitsus suudab maandada nende vastutustundetu tegevusega tekkinud pingeid.

Linnavalitsuse ehituskava häirib ka kinnisvaramagnaate, kes peavad enesestmõistetavaks, et kinnisvaraäris loetakse kasumlikkust mitte protsentide, vaid kordadega. Munitsipaalkorterite ehitus hoiab kinnisvaraturgu kontrolli all ega lase ka üüril meelevaldselt tõusta.

Parastajatele teeb heameelt, et munitsipaaleluruumides küsitav 20 krooni ruutmeetrilt käib nii mõnigi kord vähekindlustatud elanikele üle jõu. Millegipärast unustatakse tõsiasi, et inimeste kehv elujärg pole mitte linnavalitsuse süü, vaid Riigikogu ja valitsuste tegematajätmiste produkt.

Tegelikult on Tallinna linnavalitsuse munitsipaalelamuehituse programm lootuseks ka oma vara tagasi saanud omanikele, kes praeguse üüritaseme juures oma maju majandada ei suuda. Üürnike ühendused ja omanike liit on nende majade ehitamiseks kõvasti koostööd teinud. Munitsipaalpindadele kolivad sundüürnikud vabastavad elamispinnad, mida omanik siis ise majandada saab.

Tallinna linnavalitsus on muidugi süüdi, et püüab sundüürnike, lastekodulaste, õnnetusse sattunute või lihtsalt kehvasti elavate inimeste elu vähegi järje peale aidata, sest nii pole meie üliliberaalses riigis lihtsalt kombeks käituda.

Riigi põhiseadust, kus kirjas õigus inimväärsele elule ja kodu puutumatusele, tuletatakse meelde vaid siis, kui uued valimised ukse ees. Aga mis parata, ka tühja taskuga sundüürnikul on valimistel hääl.

Autor: Urve Paeorg