Uudised
19. aprill 2004 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Riik lööb minult töötajad üle minu oma rahaga!

Olen kaugel sellest, et arvata, nagu elaks avalik sektor Eesti ja Euroopa maksumaksja kulul üleliia prisket elu ning mõistan täiesti, et avaliku sektori funktsioonide täitmiseks on vajalik kulutusi teha analoogselt erasektoriga. Ent tundub, nagu oleks riiklik astmepalgasüsteem hakanud elama oma elu, millel ei ole midagi pistmist reaalse olukorraga tööturul.

Meie ettevõttest lahkus töötaja, läks tööle riigiametisse. Ikka juhtub. Mõne kuu pärast läks teine veel, riigiametisse. Hakkasime asja vastu tõsisemat huvi tundma, kuna protsess tundus juba süsteemne olevat.

Uurisime kõigepealt endiste kolleegide käest, et mis siis lahti. Lahkujad ise kommenteerisid olukorda järgnevalt: palganumber riigiametis pole probleem, astmepalk ei ole mingi piiraja, see on raamatupidaja mure, kuidas ta küsitud palganumbri erinevatest lisatasudest kokku liidab. Pealegi ei murdvat töökoormus konti, kui pehmelt väljenduda.

Kui head spetsialistid oleks läinud konkurendi juurde, oleks asi ühene: mis seal ikka, äri on äri ja kui keegi saab pa-remaid tingimusi pakkuda, siis peame ise rohkem pingutama.

Kuid kui tuleb konkureerida meie enda raha eest ülalpeetavaga, kes pakub ülihäid töötingimusi, mis konkurentsisituatsioonis tegutsevatele ettevõtetele üle jõu käivad? Kui riik teeb üle turutingimuste ehk nn iga hinna eest pakkumisi, siis sellega kahjustatakse maksumaksjaid, ja neid, kellelt makse korjata, jääb järjest vähemaks.

Loomulikult peab ka riik saama palgata endale häid spetsialiste, muidu kannatab avaliku sektori toimimise kvali-teet. Kuid seda tuleb teha tööjõuturul eraettevõtete pakuta-vaid tingimusi silmas pidades.

Ja mitte ainult palka. Tõsiasi on, et avalik sektor pakub ka muid hüvesid peale palga, (mida erasektoris reeglina ei maksta 13 või 14 korda aastas) näiteks paremaid pensionitingimusi, õppelaenu kustutamist, pikemaid puhkusi, puhkustele sarnanevaid välislähetusi, ja eelkõige kindlustunnet - riigiametid naljalt ära ei kao.

Mõned aastad tagasi võis olla tõesti avalikul sektoril probleemiks palgata sobivat spetsialisti pakutavate tingimuste tõttu, kuid nüüd on kohati jõutud teise äärmusesse, kus palgatakse inimesi tingimustel, millega nood erasektoris ilmselt tööd ei leiaks.

Arvatakse ilmselt, et eraettevõtetest tulevaid inimesi tuleb kuidagi motiveerida, kui tahetakse neid riigi teenistusse värvata ja tehakse seejuures see viga, et motiveeritakse nad rahaga üle, jättes tähelepanuta muud motivaatorid ja sotsiaalsed garantiid, mis on enamasti niikuinii paremad kui erasektoris.

Hea näide on maksu- ja tolliameti juhi konkurss, kus pakuti astmepalgaks 18 000 krooni, kuid leping sõlmiti 80 000 krooni peale. Seda summat teades oleks konkurss olnud ilmselt kordades tihedam.

Erasektoris on sellise hinnaga töökohad loetud ja pink neile pürgijatest viimasel ajal väga pikaks veninud. Erasektoris püütakse maksta nii vähe kui võimalik (ja nii palju kui vajalik), avalikus sektoris on aga täpselt vastupidi.

Riigipalkade osas valitseb suur ebaühtlus. Millegipärast ei ole eelistatud seisus haridus, kultuur ja korrakaitse, mõ-nes teises valdkonnas ei ole väga heade tingimuste pakkumine probleemiks. Neid ametnike, kes "riigiomaniku" hüvesid maitsevad, on päris palju.

Asja aitaks parandada suurem läbipaistvus avaliku sektori tegelike palkade osas ja võrdlus erasektori palkadega, võttes arvesse ka muid avaliku sektori hüvesid - see annaks võimaluse värbajatel adekvaatseid pakkumisi teha.

Mulle torkas silma internetis otsisõna "astmepalk" sisestades, et andmed ei olnud kuigi värsked. Võis leida asutusi, kus olid toodud tasud kolm aastat vanade andmete põhjal.

Siit üleskutse ministeeriumidele ja teistele riigiasutustele - lööge oma haldusalades astmepalkade ja lisatasude osas kord majja ja lähtuge palganumbrite üle otsustamisel tööjõuturul väljakujunenud olukorra, mitte oma suva järgi. Tööjõuturu-uuringuid, sh palgatasemete kohta on tehtud ja mõned neist on ka vabalt saadavad.

Kui vanasti öeldi, et riigi leib on õhuke, aga pikk, siis nüüdseks on ilmnenud, et see leib on pikk ja kohati ka väga jäme.

Autor: Ahti Aho