Skulptuure muuseumide varakambritest

Enamik näitusel eksponeeritud autoreid ja nende teoseid pärineb Eesti Kunstimuuseumist, Tartu Kunstimuuseumist ja erakogudest ning suur osa neist on tänapäevasele kunstipublikule tundmatud.

Üheski tänapäeval ilmunud kunstiajaloo ülevaates ega ?Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis? pole kirjutatud esimesest eesti professionaalsest naisskulptorist Hilda Orgusaarest (1889?1969), kes õppis Peterburi Kunstiakadeemias.

Eesti esimesed naisskulptorid kuuluvad põlvkonda, kes said kunstihariduse erinevates õppeasutustes enne Teist maailmasõda ning olid tuntud juba 1920?1930ndatel aastatel. Nende suures osas kipsis teostatud varane looming eristub skulptuuri üldpildis, nendib kunstiteadlane Juta Kivimäe. ?Naisskulptorite suhe akti, naise ja laste portree?anrisse on väga tundlik ja vaade inimkehale pigem idealiseeriv kui naisekeha erootilisi või karakteerseid aspekte esilemanav, nagu see oli enamasti meesskulptorile loomingus,? ütleb ta.

Mitmed Eesti varastest naisskulptoritest (Lydia Laas, Linda Sõber, Amanda Jasmiin, Maire Männik, Salme Rosalie Riig?Schönberg, Irmgard Luha, Leontine Lind) said oma kunstihariduse kõrgema kunstikooli Pallas skulptuuriateljees Anton Starkopfi juhtimisel.

Kunstiteadlane Tiina Nurk märgib monograafias ?Pallas 1919?1940?: ?Skulptuuriõpilaste töid on väga vähe säilinud, mõned on tuntud fotode järgi. Põhjuseks on see, et töö toimus peamiselt savis ja pärast modelleerimist läks savi tagasi savikasti, kus algas uus ringkäik. Kipsi valati eriti õnnestunud töid, mida siis võimalusel viidi ka püsivasse materjali.?

Tahaks loota, et esimeste naisskulptorite loomingu tutvustus süstib külastajaisse sügavama huvi raidkunsti vastu.

Autor: Tiina Kolk