Taksikoer ? jahikoerast lemmikuks

Vanim klubi, mis tegeleb takside aretamisega, on Saksa taksiklubi ? Deutscher Teckelklub, mis asutati 1888. aastal. Tänapäeval armastatakse takse eelkõige kui lemmikloomi ning jahipidamine on jäänud tagaplaanile.

Eesti Takside Tõuühing asutati 2003. aasta sügisel ning ühingu ülesandeks on koondada heade tõuomadustega taksikoerad. Vastavalt inimese soovidele üritatakse Eestisse tuua erinevaid taksitõuge.

?Meilt tullakse küsima ka ilma tõupaberiteta takse. Püüame selgitada, et kui koerale ei anta tõupabereid, on järelikult esivanematel olnud mingisugused probleemid näiteks geenidega või psüühikas. Mõned ilma paberiteta takside omanikud on kurtnud, et koerad kodus uluvad ja närivad,? selgitab Eesti Takside Tõuühingu juhataja Julia Truuvert tõupaberite olulisust.

Tema sõnul on Eestis hakatud viimasel ajal enam huvituma kääbustaksidest. Need koerad on kogult väiksemad kui nn standardtaksid. Nad on vähem levinud, eksootilisemad, seepärast neid tahetaksegi. Kääbustakse soovivad inimesed, kel näiteks kodus väiksed lapsed või linnatingimustes vähe ruumi. Kääbus- ja standardtaksid on Truuverdi arvates iseloomult sarnased. Suuremad taksid on võib-olla tõsisemad, kindlamad, väiksed on aga väga tragid.

Kolmas taksiliik on küülikutaksid, kes on aretatud kääbustaksidest. Nad on väiksemad kui kääbustaksid ning omapäraks küüliku moodi punnis silmad. ?Nad on pigem pin?eri välimuse ja näoga ning paljud taksiomanikud ei peagi neid enam taksideks.

Lisaks Eesti Takside Tõuühingule tegutseb juba 1997. aastal asutatud Eesti Takside Klubi.

Klubi juhatuse esimehe Maire Velberi sõnul on tegu harrastusklubiga, kuhu kuuluvad nii tõupaberitega kui ka paberiteta taksid.

Enamikule inimestest meeldivad pikakarvalised taksid, sest nad on kenamad, aga nendega on vaja rohkem tegeleda kui lühikarvalistega. Karmikarvaliste karva on vaja jällegi trimmida, räägib Truuvert. Velberi arvates on nii lühi- kui ka pikakarvalised taksid populaarsed. Jahimehed peavad aga eelkõige lühi- ja karmikarvalisi, kes on jõulisemad ning praktilisemad jahil käimiseks. Pikakarvalise koera peaks pärast metsast tulekut pesumasinasse panema.

Taksikoerad jagunevad värvuse järgi ühevärvilisteks (ruuge, kollakasruuge, üleni kollane segatud mustade karvadega) ja kahevärvilisteks (must, pruun, hall roostepruunide või kollaste piiretega). Harvemini esineb täpilise, marmor- või tiigerkirjaga taksikoeri.

Tuleb jälgida, et taksid ei muutuks liigse söömise tõttu sardelliks. Kehakujust tulenevalt esineb neil seljaprobleeme ning suure kehakaalu puhul võib tekkida halvatus.

Julia Truuverdi lühikarvaline kääbustaks, ametliku nimega Lisego Nosa Patriot, pererahvale lihtsal Patrik, on pärit Venemaalt. Tema nimi tähendab tõlkes rebase nina, mis viitab koerakasvanduse asukohale, endisele külale, mis asub tänaseks Peterburi linna sees. See koer on teadaolevalt ainuke tõupaberitega lühikarvaline isane kääbustaks Eestis.

Perenaine käis möödunud aasta sügisel Bratislavas toimunud Euroopa tähtsaimal koertenäitusel, kus tema koer võitis Euroopa t?empioni tiitli juuniorkääbustakside kategoorias. ?Minu koeral on väga hea sirge selg, ideaalsed nurgad, kõrva pikkus, pikk koon ning moodne pea. Just need omadused, mida selle tõu juures näitustel hinnatakse,? on omanik väga rahul hea näitusekoeraga. Kuid näitusel pole oluline ainult koera välimus ? väga tähtsad on looma kasvatus ning käitumine. ?Peaaegu poolteist kuud enne võistlust jalutasime iga päev Hirvepargis ja harjutasime sammu pikkust. Samuti palusime inimestel koerale toidupala anda, julgematel palusime ka hambaid vaadata. See kõik oli selleks, et koer õpiks suhtlema, harjuks võõrastega, mis on oluline näitusel käimiseks,? avab Truuvert näitusekoera ettevalmistustöö peidetud poolt.

Koertenäitusel on kunst selles, et inimene peab oskama esile tuua koera häid külgi ning varjama vigu. ?Põhiline probleem on omaniku ja koera vahelise hea kontakti puudumine, mis väljendub näitusel selles, et koer ei allu,? räägib FCI (Federation Cynologique Internationale) kohtunik Jelena Kruus.

Koera õpetamine ja kasvatamine on väga oluline, kohe tuleb selgeks teha, mida tohib, mida mitte ? nii on endal kergem. Kui koer on hästi kasvatatud, pole raske temaga avalikes paikades liikuda. Austrias olles käis Kruus oma teise, dobermanni tõugu koeraga mänguasja- ja toidupoes ning ei tekkinud mingeid probleeme.

Euroopas pole koeraga kohvikusse või restorani minek midagi ebatavalist. ?Koera veenõu on olemas igas söögikohas ning lisaks küsitakse, mida võib loomale pakkuda,? toob Kruus näite loomasõbralikust teenindusest, milleni Eestis on veel pikk arengutee.

Autor: Sigrid Suu