ELi direktiivid kehtivad ka ilma ülevõtmata

Eesti füüsilised ja juriidilised isikud saavad nõuda riigiasutustelt Eesti õigusesse ülevõtmata direktiivi sätete täitmist.

EÜ õiguse üheks iseloomulikuks tunnuseks on selle otsekohaldatavus ELi liikmesriikides. Lihtsustatult tähendab otsekohaldatavus seda, et otsekohaldatavad sätted rakenduvad liikmesriigis sõltumata sellest, kas need on ülekantud siseriiklikku õigussüsteemi, ning samuti siis, kui need on vastuolus siseriikliku õigusega. Nimetatud põhimõttest tuleneb omakorda, et siseriiklik kohus peab selliseid sätteid kohtuvaidluses otse kohaldama.

Samas on ka EÜ õiguses erineva kaaluga õigusakte ja sätteid ning mitte kõik aktid/sätted ei ole otsekohaldatavad. Kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 249 tuleb direktiivide sätted üle kanda siseriiklikusse õigusesse. Seega kehtib üldreegel, et direktiivid ei ole otsekohaldatavad ning nende sätted muutuvad liikmesriigis siduvaks, kui on vastu võetud vastavaid sätteid sisaldav õigusakt.

Samas on vähem levinud ning vähem kajastamist leidnud tõsiasi, et ka direktiivide sätted võivad olla otsekohaldatavad. See omakorda tähendab, et isikutel, keda direktiiv puudutab, tasub alati tunda lisaks direktiivi kajastavale Eesti õigusaktile ka direktiivi enda teksti.

Seda, millistel juhtudel on EÜ õigus otsekohaldatav, on näidanud Euroopa Kohus oma erinevates lahendites. Tuntuim nendest on Van Gend en Loosi kaasus, mis seab konkreetse sätte otsekohaldatavuse eelduseks, et see on piisavalt selge, mittetingimuslik ning ei sõltu siseriiklikest rakendamismeetmetest. Põhimõtteliselt laieneb nimetatud reegel ka direktiivi sätete otsekohaldatavuse suhtes. Selleks, et olla otsekohaldatav, peab direktiivi säte olema piisavalt selge. Erinevus võrreldes näiteks määruste otsekohaldatavusega seisneb aga selles, et direktiiv nõuab alati liikmesriigipoolset rakendamist ning loob kohustusi üksnes liikmesriigile. Seetõttu tuleb otsekohaldatavuse analüüsimisel alati kindlaks teha, kui suur pädevus oli jäetud riigile endale otsustamaks, kuidas direktiivi nõudeid täita. Nimetatud test võib olla äärmiselt kompleksne ja keeruline.

Euroopa Kohus on seoses direktiivide otsekohaldatavusega täpsustanud, et liikmesriik, kes ei täida direktiivi nõudeid, ei saa tugineda siseriiklikule õigusele, mis on EÜ õiguse seisukohast ebaseaduslik. Seetõttu on eraisikutel vaidluses riigiga õigus tugineda otse direktiivi sätetele ning siseriiklik kohus peab sellist õigust kaitsma. Seega kerkib direktiivi otsekohaldatavuse küsimus üksnes siis, kui liikmesriik ei täida direktiivi ülevõtmise kohustust, ning direktiivi otsekohaldatavusele saab reeglina tugineda eraisik riigi vastu, mitte vaidluses teise isikuga või mitteriikliku organisatsiooniga.

Kuna Eesti peab direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise nõuet täitma alates 1. maist, tasub rõhutada, et Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt saab liikmesriigipoolsele rikkumisele ja seega ka direktiivi otsekohaldatavusele tugineda pärast direktiivis ettenähtud rakendamise tähtaega. Enne direktiivis ettenähtud rakendamise tähtaega kuulub vaidlusaluste küsimuste lahendamine liikmesriigi pädevusse ja isikud ei saa tugineda õiguspärasele ootusele ajavahemikus direktiivi vastuvõtmisest kuni selle kohustusliku rakendamise tähtajani.

Lisaks ülaltoodule on eriti oluline rõhutada, et direktiivide otsekohaldatavus ei tähenda üksnes nende maksmapanemise õigust siseriiklikus kohtus. Kui direktiivi sätte otsekohaldatavuse eeldused on täidetud, peab sellist sätet kohaldama ka mis tahes haldusorgan, kaasa arvatud detsentraliseeritud võimuorgan, nagu kohalik omavalitsus. Euroopa Kohus on erinevates lahendites asunud seisukohale, et direktiivi sätetele saab tugineda näiteks maksuametis, kohalikes või regionaalsetes asutustes, avaliku korra ja julgeoleku eest vastutavates asutustes ning avalikku tervishoiuteenust osutavates asutustes.

Autor: Kristi Reinson