Hanschmidt võlgneb vastuse

Eilne Äripäev tõi välja vastuseta, et mitte öelda tumeda etapi Ühispanga ajaloos. See puudutab panga juhtide Ain Hanschmidti ja Lembit Kitteri kontrolli all olnud ja 130 miljoni krooni eest SEBile müüdud Ühispanga aktsiatest saadud raha saatust.

Algselt töötajate optsioonideks mõeldud aktsiate müügi vastu tunneb praegu huvi ka maksuamet. Õhus on kaks kahtlustust ? kas Ühispanga juhid tüssasid aktsionäre või teisi pangatöötajaid ja kas saadud tulult on riigimaksud tasutud. Äripäev küsib Ühispanga juhtidelt: kuhu ikkagi läksid SEBilt saadud miljonid ja kas saadud rahalt on maksud tasutud?

Kuigi Ühispank esitas meile küllalt põhjaliku vastuse maksuameti revisjoni algpõhjuste ja vormi kohta, jätsid pank ja pangajuht hoolimata korduvatest järelepärimistest just nendele küsimusele vastamata.

Põhja-Eesti Panga ülevõtmine oli Ühispanga jaoks tõeline kasumiprojekt ? keskpank ja valitsus garanteerisid laenukahjud, andsid juurde kopsaka kinnisvara ja jätsid aktsiad Ühispangale.

Need riigilt tasuta saadud 5 miljonit aktsiat läksid edasi Ühispanga tippjuhtkonnale, kes neist 3,5 miljonit seejärel SEBile müüs. 38 krooniga, samas kui optsioonihinnaks oli määratud 15 krooni aktsiast. Kusjuures pole teada, kas pank selle 15 kroonigi sai.

Kes märkimisväärse, ligi 100 miljoni kroonise vaheraha teenis, on ametlikult saladus, sest kuigi aktsiad olid Ühispanga tippjuhtide kontrolli all, olid siingi, nagu heale finantsskeemile kohane, asjasse segatud offshore-firmad. Samuti oli osa aktsiaid ilmselt ka Merita Panga kliendikontol.

Saladused tekitavad aga teadagi spekulatsioone.

Esimesena tuleb pähe mõte, et Ühispanga juhid panid ametipositsiooni ära kasutades raha oma tasku. Täpsemalt oma offshore?i arvele, kust hiljem raha kasutusse võttes hakkas see silma maksuinspektorile, kes maksuvabade firmade müüja Raivo Karu kontorist võetud dokumente puistas.

Seega said petta tollase börsiettevõtte Ühispanga aktsionärid ja maksude tasumata jätmisel ka riik.

Teiseks tikub pähe mõte, et kasulikust tehingust kastsid nokka ka mõned ametnikud või poliitikud. 90ndate lõpul oli Ühispank tuntud oma sõbralikkuse poolest võimuesindajatega.

Näiteks sai korruptsiooniga tuntuks riigikassa tollane juht Agu Lellep, kes sai ülisoodsalt mitme miljoni krooni eest Ühispanga aktsiaid, millele järgnes riigikassa raha suunamine Ühispanka.

Kuna aktsiad müüdi Eesti Panga teadmisel, tekib küsimus, miks pole senini tehingu vastu huvi tundnud keskpank või tollane pangainspektsioon.

Kuna Ühispank oli vaadeldaval hetkel börsil, siis võinuks aktsionäride huvide kaitsele mõelda väärtpaberiinspektsioon.

Kuna on kahtlus, et aktsiate müügiga tekitati kahju ka Ühispangale, võiks kulmu kergitada ka panga sisekontroll.

Ilmselt peaks huvitama ka Rootsi suurpanka SEB tema tütarpanga juhi minevik. Kuigi, nagu näitas paari aasta tagune skandaal Hansapanga juhi Indrek Neiveltiga, pole rootslastest pankurid varmad jõulisi samme astuma.

Asjaolu, et nimetatud institutsioonid oma huvi avalikult väljendanud pole, võib tähendada lisaks nende nõrkusele ka ringkaitset.

Kui maksuamet ei suuda välja tulla täbarast olukorrast, millesse pani ta äsjane kohtuotsus, mis keelas revisjoni Ühispangas laiendada, on oht, et Hanschmidti ja Kitteri toimik lisatakse lahenduseta salatoimikute ritta.

Sellele vaatamata pilved meeste pea kohale jäävad. Nende laiali ajamiseks peavad mehed ise julgema tõtt rääkida.

Autor: ÄP