Tardunud inimkujud Oslos

Norra skulptori Gustav Vigelandi kujundatud pargis on 192 skulptuuri, mis koosnevad kokku üle 600st elusuuruses figuurist.

Vigeland on öelnud: ?Ma olin skulptor juba enne oma sündi. Olles juhitud väliste jõudude poolt, polnudki muud võimalust. Ükskõik kui väga ma oleksin tahtnud leida teist teed, mind oleks tagasi lükatud skulptoritöö poole?.

1900.?1910. aastal tegi Vigeland palju büste ja monumente Norra kuulsatest inimestest. Taiesed tõestasid tema oskust ja meisterlikkust, tõstes ta nii Norra kõige austatuma ja talendikama skulptori staatusesse. Kuid tema suurimaks ja võimsaimaks loominguliseks tööks on ikkagi Vigelandi skulptuuripark Oslos.

Esimese ülesandena tuli Vigelandil teha parki purskkaev, mille kavandit esitles ta Oslo linnavalitsusele 1907. aastal. Kuna raha jäi üle, otsustas skulptor teha veel mõned skulptuurid. Vigeland ja Oslo linnavalitsus sõlmisid 1921. aastal lepingu, et linn ehitab skulptorile stuudio, mis pärast surma saab tema muuseumiks. 1924. aastal otsustas Oslo linnavalitsus, et terve park tuleks täita skulptuuridega. Stuudiomajas, kust avanes vaade hilisemale Vigelandi pargile, elas ta ja jätkas pargiskulptuuride tegemist kuni surmani. Vigelandi soovi kohaselt paigutati pärast surma tema tuhk maja torni.

Vigeland modelleeris kõik pargis asuvate figuuride elusuurused savikujud ise, kuid tema ideed vormisid lõplikult kiviraidurid. Vigeland koostas samuti kogu pargi arhitektuurilise ja maastikulise kava, pargi ehitus kestis mitukümmend aastat. Enamik skulptuure paigaldati oma kohale 1950. aastaks. Unikaalse skulptuuripargi valmimist toetasid lisaks Oslo linnale ka paljud eraisikud ja firmad. Vigeland ise aga ei elanud nii kaua, et oleks näinud parki valmiskujul.

Tänapäeval on Vigelandi park lisaks turistidele meeldivaks jalutamispaigaks ka Oslo elanikele.

Ümber monoliitsamba paikneb ringina trepiplatoo, millel asetseb 36 graniidist skulptuurigruppi, millest igaüks koosneb vähemalt kahest figuurist. Need kujutavad inimese eluringi ? ilmsüütust beebist elukogenud raugani. Nii rõõmu, kurbust kui ka igatsust leidub neis lihtsates ja siirastes nägudes: pimestatult armunud, emad lastega, mõtlikud vanainimesed.

Kaheksa sepistatud väravat ümbritsevad trepiplatood ja monoliitsammast. Väravasepistel on figuraalsed skulptuurid, mis on heaks näiteks, kuidas kasutada kahedimensioonilist joont disainielemendina. Lihtsa joonega on edasi antud emotsioone ja dünaamilist liikumist. Vigeland tegi sepiste kavandid 1933.?37. aastal, kuid väravad paigaldati alles pärast tema surma, 1952. aastal.

Pargi kõrgeimas punktis asub suurim ja keskne skulptuur ? 14 m kõrgune sammas, mis on välja raiutud ühest kiviplokist ja koosneb 121 inimfiguurist. Inimkujud paiknevad spiraalselt ümber samba, tipnedes väikeste lastega. Skulptuuri on tõlgendatud nii inimese eksistentsiaalse võitlusena kui ka igatsusena vaimsete väärtuste järele. Kuigi inimesed sambal on suunatud näoga taeva poole, ei ole neis ainult kurbust ja meeleheidet, vaid ka lootust ja koosolemise rõõmu. Savist samba modelleerimine võttis skulptoril aega 10 kuud. Kolm kiviraidurit tegelesid aga 180 tonni kaaluvast graniitplokist figuuride väljaraiumisega 14 aastat (1929?43).

Autor: Sigrid Suu