Töö andmine kogu maailmale vähendab töökohti USAs

Üleilmastumise värskeimaks suunaks on põhitegevuste sisseostmine. Ühtäkki muretsevad ameeriklased, üleilmastumise t?empionid, töökohtade kaotamise pärast.

Üleilmastumise tulihingelised pooldajad muidugi ei muretse. Nad rõhutavad, et töö sisseostmine vähendab kulusid nagu ka tootlikkust parandav ja seega kasumit suurendav tehnoloogiline areng. Mis aga on hea kasumile, peab olema hea ka Ameerika Ühendriikide majandusele.

Nad kinnitavad, et kuni valitsus miinimumpalkasid kehtestades või tööhõivet garanteerides turuprotsessidesse ei sekku või ametiühingud palku liiga kõrgeks ei aja, tagavad majandusseadused selle, et pikas perspektiivis jätkub kõigile töökohti. Konkurentsiturgudel tagab nõudmise ja pakkumise reegel, et lõpuks võrdub nõudmine tööjõu järele pakkumisega ja tööpuudus kaob. Kuid ? nagu Keynes ütles ? lõpuks oleme me kõik surnud.

Lisaks kaubavahetus- ja eelarvedefitsiidile on olemas ka töökohtade defitsiit. Viimase kolme ja poole aasta jooksul oleks majandus pidanud looma umbes 4?6 miljonit töökohta, et uued tööturule sisenejad tööga kindlustada.

Tegelikult on rohkem kui 2 miljonit töökohta kaotatud ? esimest korda alates president Herbert Hooveri ametiajast Suure depressiooni alguses on töökohtade arv kogu presidendi ametiaja jooksul vähenenud. See näitab, et turud ise ei garanteeri kõigile töötada soovivatele inimestele töökohti. Valitsuse roll täieliku tööhõive tagamisel on oluline ja seda rolli on Bushi administratsioon halvasti täitnud.

Muredel näiteks kõrgtehnoloogiliste töökohtade Indiasse siirdamise pärast on sügavamad põhjused: see hävitab müüdi, et töötajad ei peaks üleilmastumist kartma. Töökohtade liikumise pooldajad väidavad, et rikkad riigid kaotavad madalat kvalifikatsiooni nõudvad töökohad nt tekstiilitööstuses madalapalgalisele tööjõule Hiinas ja mujal. See aga peaks olema hea, kuna USA peaks spetsialiseeruma valdkondades, kus tal on oskustööjõudu ja arenenud tehnoloogiat kasutades eelis.

See väide ei veena enam. Ameerika toodab vähem insenere kui Hiina ja India ning isegi kui nende arenguriikide insenerid on väljaõppe või asukoha poolest halvemas seisus, korvavad selle palgaerinevused. Ameeriklased ja rikaste riikide insenerid ja arvutispetsialistid kas jäävad tööta, nõustuvad väiksema palgaga või otsivad teist tööd.

Kui USA ülikoolitatud insenerid ja arvutispetsialistid ei ole võimelised töö sisseostmise metsikule rünnakule vastu seisma, mida siis peavad omakorda tegema vähemharitud? USA võib küll säilitada konkurentsieelise tipus, nagu läbimurdelistes uuringutes või järgmise laseri leiutamisel. Aga suurem osa kõrgharitud inseneridest ja teadlastest tegelevad nn tavalise teadusega, tehnoloogia igapäevase parendamisega, mis on tootlikkuse pikaajalise kasvu aluseks.

Siin ei paista USA-l pikas perspektiivis konkurentsieelist olevat. Ja kui USA ise näeb vaeva, et üleilmastumisega kohaneda, siis peab ta olema mõistvam arenguriikide suhtes. Kui USA oma tunduvalt madalama tööpuuduse taseme ja sotsiaalse turvalisuse võrgustikuga leiab, et peab oma töötajaid ja ettevõtteid väliskonkurentsi vastu kaitsma, on see arenguriikide poolt veelgi enam õigustatud. USA-l on põhjust muretseda juba täna. Paljud üleilmastumise kaitsjad kinnitavad jätkuvalt, et siirdatud töökohtade arv on väike. Käib vaidlus lõpliku arvu üle: ühed kinnitavad, et kunagi võidakse väljast sisse osta üks töökoht kahest, teised peavad seda võimalust väiksemaks.

Aga isegi kui lõplik arv on piiratud, on mõjud töötajatele ja tulude jaotamisele tohutud. Kasvu suurendatakse, kuid töötajate olukord muutub hullemaks ? ja mitte ainult nende oma, kes töö on kaotanud. See on juba mõnes arenenud riigis toimunud: kümne aastaga, mis on möödunud Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe sõlmimisest, on keskmine reaalpalk USAs tegelikult langenud.

Pole mõtet pead liiva alla peita ja teeselda, et üleilmastumisest võidavad kõik. Vähesed võivad kasu saada ja suuremal osal võib elujärg halveneda, kui valitsus olukorraga aktiivselt ei tegele.

Autor: Joseph Stiglitz