Kõikjale kostev äratussignaal Põhja-Korea pealinnas kõlab hommikul kui tuumahäire

Lõuna-Korea ja USA antavat tuumalööki kardab kommunistlik Põhja-Korea siiski tõsiselt, nii on näiteks tehased ja tootmishooned ehitatud paljuski maa alla. Kogu riik aga valmistub justkui suureks sõjaks: tänaval jooksevad ühises rütmis teismelised tüdrukud puuautomaatidega ja Lõuna-Koread vaadeldakse ameeriklaste poolt okupeeritud maana.

Üks hiljutise Põhja-Korea reisi tippelamusi oli Tammingu jaoks Lõuna- ja Põhja-Korea vaheline eraldusjoon, kus turistid lubati ka ruumi, mida piir läbib. ?Toa keskel oli laud ja saime käia ümber laua ehk sisuliselt Lõuna-Korea territooriumil. Kummalgi pool on omad valvurid, kes uksi avavad. Kui Põhja-Korea poolt on keegi sees, siis Lõuna-Korea poolne uks on suletud ja vastupidi,? kirjeldab Tamming. Sõdurid seisavad ses piiripunktis teineteisest 20 meetri kaugusel, vahepealses tsoonis on kiviklibu. Lõuna-Korea poolel piilusid sõdurid pooleldi maja taha varjunult, et jõuaks tulistamise korral peitu pugeda.

Tammingu jaoks oli tänavune reis Põhja-Koreasse juba teine, esimest korda käis ta seal 15 aasta eest lauatennisegrupiga. Praegu on Põhja-Korea turistidest huvitatud, kuna see toob neile valuutat. On näha, et riiki on raha tulnud, kuid see kõik on läinud totrustesse ? meeletud ausambad ja kujud, seda kõike ei saagi sõnadesse panna, meenutab Tamming. Oma surmani 1994. aastal riiki karmikäeliselt valitsenud Kim Ir Seni kuju on 22 meetri kõrgune, olles maailma suurimaid pronkskujusid. Ka teed ja majad on väga võimsad. Pealinna pioneeride palee oli kahe linnahalli suurune hoone, kuid veel suurem oli samuti pealinnas asuv Kim Ir Senile tehtud kingituste muuseum. Sellest ettekujutuse saamiseks tuleb panna kõrvuti kolm Kristiine keskust. Enam kui 200 saaliga meeletus kompleksis asub üle 50 000 kingituse, mille seast leidis Tamming ka viis viinapitsi Eesti tae kwon do assotsiatsiooni poolt. Kui mõni delegatsioon Põhja-Koreasse tuleb, siis nende kingitus ei jää mitte vastuvõtjate koju, vaid annetatakse Kim Ir Seni muuseumile.

?Esimese hõngu Põhja-Koreast saime tegelikult Pekingi lennujaamas, kus nägime Pyongyangi tagasi siirduvat delegatsiooni. Kõik olid ühtemoodi riides ja igaüks kandis Kim Ir Seni rinnamärki,? kirjeldab Tamming. Esialgne arvamus, et märki tuleb kanda vaid välismaal, haihtus Põhja-Koreas, kui selgus, et eranditult kõik inimesed kannavad märki kogu aeg. Valuutavahetusega tegeleva ASi Tavid juht Alar Tamming sai meeldejääva kogemuse Põhja-Koreas ka hotellis raha vahetama minnes. 50eurost nähes küsis kassapidaja, kas see tuleb vahetada viieeurosteks või kümneeurosteks. ?Vastasin, et kohalikuks rahaks, mille peale ta käratas vihaselt ?milleks teil seda vaja on??. Nii jäigi raha vahetamata,? räägib Tamming. Kohalikku raha tegelikult vaja ei läinudki, sest turiste teenindavad asutused võtsid vastu ka eurosid.

Kaheksa päeva kestnud reisi oli turismifirma täielikult sisustanud. Päev algas kella kaheksast hommikusöögiga, seejärel istus grupp bussi ja sõitis mõne monumendi või ajaloolise koha juurde. Pärast lõunasööki restoranis jätkus programm sõiduga linnast välja ja tavaliselt jälle mõnda monumenti uudistama. Õhtusöögi järel viidi turistid ööbimispaika. Hotellist väljuda ei lubatud ja vabad hetked puudusid samuti.

Hotellist väljumine polnud siiski füüsiliselt võimatuks tehtud ja esimesel korral käis Tamming lähedalasuvas margipoes. Ühel õhtul nägi ta aga eemal neoonvalgust ja otsustas koos reisikaaslasest isaga seda vaatama minna. ?Tänavalambid puudusid ja valgustatud hoone juures kohtasime kahte relvastatud meest. Kartsime, et meid võetakse nüüd kinni,? meenutab ta. Tegemist oli raudteejaamaga ja neid siiski ei tülitatud. Üle tee paistsid veel mingid tulukesed, mis osutusid kiledega kaetud putkadeks. Sealgi polnud valgust, nii et vett, saia, keedumune ja küpsist pidid rongiga öösel koju saabuvad inimesed ostma taskulambivalgel. Pea sama armetu mulje jätsid vähesed kauplused, kuhu Tamming oma grupireisi raames sattus. Mõni restoran oli päris korralik, kuid põhjakorealasi ta neis ei kohanud. ?Kohalikele pole restorani ilmselt vaja, sealt ei tule ju lisaväärtust riigile. Väärtus tekib siis, kui sa kaevandad midagi,? selgitab ta stalinistliku riigi eesmärke. Riik määrab seal kõik ära, kuidas toimida ja annab ette normid, üksikisikul vabadus puudub. Selles on Põhja-Korea jõudnud äärmuseni.

Kohalikel on välismaalastega suhtlemine keelatud. ?Enamik inimesi tänavail on hall mass, kuid üksikutel on näha ka näiteks Adidase dressipükse,? kirjeldab Tamming. Üksluised on ka põhjakorealaste elupaigad, vähemalt pealinnas elab enamik inimesi ühetoalistes pisikese köögiga korterites, millel puuduvad kardinad ja ruumi valgustab üksik pirn laes. Majad on kõrged, tihti 30?40kordsed. Riik on väga vaene, kuid joodikuid või katkiste riietega inimesi tänaval ei näe. Pealinna hoitakse korras ja tänavad väga puhtad, pole vaesust või barakke. ?Küsisin, kas inimesed on valmis koristajatööd tegema ja vastati, et nad saavad selle eest lisatasu ning ehk võivad ka rohkem toitu osta,? räägib Tamming.

Kohalikega oli tal võimalus suhelda külaskäigul raamatukokku. Esimeses toas töötati arvutiga, teises õpiti prantsuse keelt, kolmandas kirjutas 40 inimest käsitsi ümber olulisemaid kohti Kim Ir Seni kogutud teostest. Lühikeseks vestluseks viidi turismigrupp kokku inglise keele õppijatega. Võib arvata, et raamatukogusse ja eriti veel võõrkeelt õppima lubatud inimesed olid teeninud ära riigi usalduse ja jõudnud n-ö kõrgemale tasemele, usub Tamming. Tema reisirühma giid rääkis inglise keelt erakordselt hästi, kuid oli siiski kogu aeg justkui surve all. ?Mõnikord oli ühe või teise küsimuse juures näha, kuidas hall vari üle tema näo lendas, kuid ta vastas alati täpselt ja teadis, et ei tohi eksida,? kirjeldab Tamming. Alguses pidas ta giidi julgeolekumeheks, kuid siis märkas, et kaheteist riigi turistidest koosnenud gruppi jälgis eemalt kogu aeg üks auto. Erasõidukid Põhja-Koreas puuduvad, vähesed masinad on kõik kas valitsuse või sõjaväe käsutuses.

Samuti puuduvad riigis taksod ja isegi kahe miljoni elanikuga pealinnas Pyongyangis polnud valgusfoore, see-eest aga erakordselt korrektne vormiriietes liiklust juhtiv tütarlaps, kelle liigutused olid justkui liiklusõpikust. Ühistranspordiks on linna sees trollid ja sügaval maa all asuv kunstipäraselt kaunistatud jaamadega metroo. Linnadest väljaspool näeb tehnikat veelgi vähem. Pea kogu põllumaa on küll üles haritud, kuid traktoreid liikus harva, enamasti künti põldu härgadega.

See, et Põhja-Korea on sügavalt sotsialistlik riik, ei tähenda, et puuduks kapitalistlikud elemendid. Näiteks leiab sealt täismõõtmetes golfiväljaku koos väga korraliku hotelliga. Põhiliselt käivad seal Põhja-Koreas paiknevad välissaatkonnad mängimas ja piknikke pidamas. Muust maailmast täielikus infosulus elavas Põhja-Koreas oli kuni selle kevadeni üleval ka mobiilsidevõrk, kuid mõne nädala eest see suleti välismõjude vähendamiseks ja telefoniomanikud pidid mobiilid riigile loovutama. Sidega on probleeme teisigi, nii pole Tammingu poolt saadetud postkaart kahe kuuga Eestisse veel jõudnud.

Alar Tamming, ASi Tavid juht: Põhja-Koreasse saab lennukiga Habarovskist, Vladivostokist ja Pekingist, viimasest viib Pyongyangi ka rong. Käisime Põhja-Koreas Hiina reisifirma Koryo Tours kaudu. Pakett maksis 1650 eurot (26 000 kr) ja algas Pekingist, sisaldades lendu Pyongyangi, elamist, toitlustust, transporti kohapeal ja rongisõitu Pekingisse. Selle raha eest on reisi ja vaatamist küll, eriti ?okiturismi. Meile tehti grupiviisa, passis mul selle maa külastamisest templit pole. Ka Soome turismifirma Olympia alustab Lõuna- ja Põhja-Korea reisidega, ühest riigist teise saamiseks tuleb küll vahepeal Pekingisse lennata. Järgmine sõit on oktoobris ja maksab ca 50 000 kr.

Põhja-Koreasse minge siis, kui muudel kontinentidel on käidud. Enne peab maailma nägema, et võrrelda, kuidas võivad riigid areneda. Ajakirjanikke Põhja-Koreasse ei lasta ja riiki külastanutel ei lubata sellest hiljem meedias rääkida.