Vajame isikuandmeid parema statistika jaoks

sikuandmete kaitsest rääkides püütakse jätta muljet, et kõige ohtlikum Eesti elaniku isikuvabadustele on statistikaamet. Tegelikult on andmete usaldusväärsus kõrge neis riikides, kus statistika tootjatel on laialdased võimalused kasutada administratiivseid registreid ning moodustada neid ühendades uusi andmestikke. Seda ei ole kuidagi võimalik teha anonüümsete andmete põhjal.

Rahvastikustatistika objektiks on isik või isikusündmus (sünd, surm, abielu, abielulahutus, elukohamuutus) ning sellest tulenevalt algab rahvastikustatistika isikuandmete kogumisest. Eestis toimub see praegu nn traditsioonilisel meetodil, mis tähendab, et iga sündmuse (sünni, surma) registreerimisel pannakse inimese kohta kirja kõik statistika jaoks vajalikud andmed (vanus, rahvus, haridus). Selleks täidetakse nn statistiline leht.

Kuid statistikaameti ülesanded ei piirdu vaid andmete kogumise ja avaldamisega. Saadud andmete baasil tuleb kõigepealt teha töid, mis tagavad statistika kvaliteedi. Näiteks võib tuua surma põhjuse kodeerimise, mille puhul on sageli vaja teha täpsustusi. Selleks pöördutakse surmatunnistuse välja kirjutanud arsti poole, kellel peab olema võimalus identifitseerida inimene, kelle juhtumit täpsustatakse.

Teisalt on vaja andmeid hinnata, et täpsustada informatsiooni kvaliteeti. Ilma selleta ei ole võimalik toota rahvusvahelistele standarditele vastavat statistikat. Andmete usaldusväärsuse tõestamiseks on alati tarvis üksikisiku tasemel andmeanalüüsi, mis eeldab isikukoodi ja/või nime kasutamist.

Mainitud traditsioonilisest meetodist on Euroopas tänapäeval loobutud, sest see ei rahulda statistika vajadusi. Täiuslikum on kõigi isikusündmuste registreerimine koos personaalse isikutunnusega (isikukood vms), nii et statistika jaoks vajalikud andmed saadakse erinevatest allikatest ja ühendatakse isikukoodi abil. Tänapäeval minnakse üha enam üle statistikale, mis ammutab andmed rahvastikuregistrist ja sellega seotud sündmusregistritest. Erinevate registrite andmete ühendamine annab andmete dubleeriva kogumiseta vajaliku statistika.

Selline andmekogumise meetod on kõige mugavam ka inimesele, sest teda tülitatakse andmete küsimisega võimalikult vähe. Selle meetodi rakendamise poole oleks mõistlik liikuda Eestiski. Tarvis on eelkõige hästi toimivat registrite süsteemi ja statistikaamet vajab erinevate registrite ristkasutuse luba.

Euroopa Liidu statistikaameti uurimus 31 Euroopa riigi rahvastikustatistika kohta näitab, et andmekogumine on reeglina isikuline. Suuremas jaos riikides edastatakse rahvastikuregistri andmed statistikaasutusele tasuta ja koos isikut identifitseerivate tunnustega (isikukood, nimi). Riikides, kus on arenenud rahvastiku registreerimise süsteem (nt Põhjamaad) saadakse juba ammu kogu rahvastikustatistika erinevate registrite andmete ühendamisel. Inimese kohta eri registrites olevad andmed ühendatakse ning on arusaadav, et selleks peavad need sisaldama isikukoodi või muud unikaalset tunnust.

Statistikaasutused ei saa küsida inimestelt andmete kasutamise kohta nõusolekut. Siis ei hõlmaks riiklik statistika mitte kogu riiki, vaid inimesi, kes oma andmete kasutamisega nõus olid. Seetõttu ongi arenenud riikides võimalik isikustatud andmete töötlemine ilma andmesubjekti nõusolekuta statistika ja teaduse eesmärgil. Eesti riikliku statistika seadus ei ole erand.

Autor: Aira Veelmaa