Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kümme aastat tingimisi
Jälle üks sünnipäev ja jälle üks selline, kuhu minek jääb esialgu küsimärgi alla. Supergrassi kaasaegsete Pulpi, Bluri või Oasise juubel oleks juba kõrgem klass. 90ndad ise tunduvad olevat lähemal kui kunagi varem. Temaatilised üritused meelitavad klubidesse neid, kes kaasaegse muusika antipaatsuse tõttu muidu kodus vahivad. Gaz Coombes, Mickey Quinn ja Danny Goffey olid ise mõjutatud 70ndate punkpopi lainest, mis sujuvalt kaasaega sulatati.
Neljalt albumilt kokku kogutud lauludele on lisatud kaks uut tüüpilist nende laulu ning kogu valikut järjest kuulates on üldse raske aru saada, millal sajand vahetus. ?Alright?, ?Going Out? ja ?Sun Hits The Sky? on üle pika aja tõsiselt rõõmus kuulamine ja unustatud häid momente on siin ? nimesid nimetamata ? veel. Laulud ajast, mil Briti popil oli isegi siin arvestatav järgijaskond. Paar korda kunagisi lemmikuid meenutada on tore, kuid, nagu The Charlatans ja Ash hiljuti tõestasid, saavad vanad olijad ka värske muusikaga hästi hakkama. Supergrass on vahva, aga mitte just surematu bänd.