"Paha" Eesti maksusüsteem ehk pime talutab nägijat

Ikka selleks, et äärmuseni keeruliseks ja ka suurimatele maksuekspertidele üha arusaamatumaks jäävast Saksamaa maksusüsteemist üldse midagi aru saada. Maailmamainega ameerika majandusteadlase Arthur Lafferi sõnutsi (tema nime järgi on tuntud maksunduse üht põhitõde edastav Lafferi kõver) olevat maailma maksukeel saksa keel ning just sakslased on avastanud, kuidas maksustada kõike, mis roomab, lendab, jookseb, ujub või seisab. Saksamaa maksuseadustiku moodustavad umbes 200 seadust ja 100 000 muud õigusakti. Eks sellest tulenevalt on sealsest maksusüsteemist kujunenud ka riigi suurimaid tööandjaid ? iga masti maksuametnikena teenib endale leiba 260 000 sakslast, kellele lisandub vastukaaluks 75 000 maksunõustajat.

Ilma nende 335 000 täiendava töökohata ägaks niigi ränga tööpuuduse üle kurtev Saksamaa veelgi suurema tööpuuduse käes. See on ka põhjus, miks sakslased räägivad oma maksutööstusest, kus ainuüksi nõustajate aastakäive küündib 14 miljardi euroni (218 miljardi kroonini). Ühtlasi peetakse Saksamaa maksukorraldust kalleimaks maailmas: maksude haldamisele kuluvat seal 2,4% maksutuludest, seda Rootsi 0,9 ja Soome 0,7 protsendiga võrreldes. Kas nende maksusüsteem on seetõttu ka efektiivsem, on raske öelda.

Aga kvantitatiivselt poolelt oleks just sakslastel kummalisel kombel kõige vähem põhjust Eestile midagi ette heita. Levitatakse küll jutte ettevõtte nullprotsendilisest tulumaksust Eestis, teisalt teatab aga näiteks Maailmapank üheselt, et ettevõtte tulumaksu maksimummäär Eestis on 35% (26/74) ehk 10 protsendipunkti võrra kõrgem Saksamaa omast.

Veelgi rabavama tulemuseni jõuame siis, kui võrdleme efektiivseid maksumäärasid ja seda ettevõtete tulumaksukoormusena SKT suhtes. Tuleb välja, et Saksamaa ettevõtete tulumaksukoormus pole mitte üksnes madalaimaid maailmas ? OECD andmeil vaid 0,6% aastal 2001 ? vaid isegi madalam kui Eestis, kus nullprotsendilise maksumäära juures moodustas laekunud ettevõtte tulumaks 1,7% SKTst (2003).

Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikidest moodustab ettevõtte tulumaksu kogusumma 3?4% SKTst. Eesti maksusüsteemi peamine erinevus Saksamaa ja teistegi pahandavate riikide omast seisneb eelkõige ühetaolisuses ja võrdsuses kõigi turuosaliste jaoks ning kõikvõimalike erandite ja soodustuste vältimises. Unikaalseks muudab "Kallase maksuseaduse" see, et reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine on raiutud seadusesse, mitte aga jäetud mõne "heategija" otsustada.

Kui sellises ühetaolises lähenemises on midagi "euroopalikult" taunitavat, siis see, et kelleltki võeti enesestmõistetavana tunduv ja ülimalt ihaldusväärne maksust vabastamise üle otsustamise õigus. Olgu need hingetud bürokraadid või siis äralollitatud valijate nimel esinevad populismipoliitikud, keda jagub kõigisse ELi riikidesse.

Me ei pea oma maksusüsteemi muutma. Enamgi, Eestil pole mingit õigustust oma senisest ettevõtluse maksustamise korraldusest loobuda (see, mis puudutab mõningaid tulevasi küsitavusi dividendide maksustamisel, on puhtalt tehniline küsimus).

Juba kas või seetõttu, et reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine on olnud õigupoolest ainus riigipoolne tugi väikeettevõtlusele. Nimelt puudub väikeettevõtetel erinevalt suurettevõtetest sisuliselt juurdepääs kapitaliturule, mistõttu on paljuigatsetud keskklassi esindavad ettevõtted sunnitud tegema oma investeeringud valdavalt omavahendeist, so reinvesteeritud kasumist.

Muide, Eestist koju jõudes ootas Hans Eichelit tema 29 maksunduseksperdi ettepanek viia Saksamaalgi sisse Eestiga sarnane proportsionaalne tulumaks.