Jüri Jaani lugu

Ligi viiekümnepealine varssade ja eesti tõugu hobuste rivi kappas lakkade lehvides punase iiri setteri klähvimise saatel ühelt karjamaalt teisele. Milline vaatepilt!

?Mina olen nüüd siin elades aru saanud, mis on Muhu võlu,? räägib keraamik Marget Tafel. ?Siin ei ela keegi niisama. Inimesed on täis elurõõmu, kuigi ega kerge pole. Siin on palju armastust ja tundeid.?

?Mulle on kogu aeg meeldinud saarte loodus. Kuigi olen pärit Viljandi lähedalt, ma ei tea, miks tõmbavad mind kadakad ja selline lihtsus ning askeetlikkus,? sõnab Sulev Vahtra.

Kui kaheksateist suve tagasi ostsid kunstnik Marget Tafel ja sisearhitekt Sulev Vahtra Jüri Jaani talu Lõetsa külas Muhumaal endale suvekoduks, oli maja sügavasse võssa uppunud ega paistnud teele. See oli aastal 1986. Enne seda oli maja 25 aastat tühi olnud.

Täna ei suuda keegi kokku lugeda talguid ja töötunde, mil suvekodust sai päriskodu, suvemajast kodumaja.

?Maja pikkus on täpselt nii, nagu ta katusepikkus algselt on olnud. Juurde olen ehitanud ühte otsa veranda ja teise keraamikatöökoja,? selgitab Sulev Vahtra. Akna asukohad, uksed on jäänud täpselt samale kohale. Kus on praegu suur aken, oli varem kaks akent ja palksein nende vahel, kuid sisearhitektist peremees, kes pimedust ei talu, võttis palgiosad vahelt ära. ?Kui ma olen keset loodust, siis peab loodus ringiratast tuppa tulema,? ütleb ta.

?Algul tegime suvemaja, aga kui ühel hetkel mõistus koju tuli ja me langetasime otsuse, et Jüri Jaanil tuleb elama hakata, siis remontisime kapitaalselt nii seest- kui ka väljastpoolt. Mind võlus selle maja ääretult lihtne põhiplaan ? kõik uksed on kohakuti, seistes ühes otsas, näed teise välja,? selgitab Sulev Vahtra. Sellepärast ta ka hoone põhiplaani ei puutunud. Ainult uksed ja aknad on uued.

Sissepääs on täpselt sama koha peal kui varem. Rehealuse (nüüd elutoa) väiksed aknaavad on säilitatud. Praegune pererahvas on õnnelik, et kunagi jäi emal ja tütrel, kes seda maja ehitasid, töö pooleli.

Muide, hoone välissein ja korstnakivid on nende kahe naise kätetöö.

Kuigi ruumide jaotus on majas vana, on laed, põrandad ja seinad uued. Vannitoa jaoks näpistas Sulev natuke ruumi ?rehe? arvelt. Suurem osa selle kauni kodu mööblist on majaperemehe (loomulikult abikaasaga ?kooskõlastades?) jooniste järgi ühes väikeses mõnusas mööblitöökojas tehtud.

?Kõik, kes meile tulevad, imetlevad seda, et meil on kogu aeg ja igalt poolt taevast näha. Paljude majade ümber on põlispuud,? sõnab Sulev Vahtra.

Uus on ka rookatus, mille ühe poole vahetasid nad nõukogude aja lõpul ja teise krooniaja alguses. ?Ükskord kutsuti meid valda välja, raha saama. Me ei suutnud mõistatada, mille eest,? jutustab uusperemees. Riik andis raha rookatuse taastamise eest.

Maja fassaadi ette on Sulev Vahtra selgitusel tekitatud kiviktaimla ja terrass ehitatud seepärast, et katuse räästas on lühike. Millegipärast oli juhtunud nii, et katuse proportsioon ja seina kõrgused pole omavahel kooskõlas. Arhitektist majaomanik mõtles tükk aega, mida teha. Siis mõtles sellise lahenduse.

Vana kiviaia piirid olid tajutavad. Kiviaiajupp, mis praegu Jüri Jaani õue kaunistab, kaevati veetorude paigaldamise käigus maast välja.

Tegelikult on Jüri Jaani talu lageda koha peal. ?Kui suvine rohelus mööda saab, siis sügis ja varakevad, kui raagus puud läbi paistavad, on siin väga ilusad,? arvab majaperenaine.

Sügised ja talved on siin palju soojemad ja pikemad, siin ei pane isegi pimedust tähele, räägib ta. Talvel käivad kitsed kiviktaimlas rohelist näksimas ja kadakate vahel teevad jänesed oma haake. Ja muidugi? need ilusad rebased!

1988. aastal tuli elekter, 1998. aastal telefon ja ehk siis 2008. aastal tuleb internet, kirjeldab Marget Tafel olukorda Jüri Jaanil, kuhu abikaasa ehitas talle keraamikaateljee ja kuhu ta on suure savikunsti kogu toonud, oma seeria- ja unikaalloomingut, kolleegide töid.

?Head eeskujud, kehvad tingimused, natuke talenti ? muu tööle ei pane. Vaim vabaks!? hüüatab keraamik ilmselt oma edu loosungi.

?Ma olen lõpuks endale kätte saanud väga head töötingimused. See on kõige tähtsam. Järgmisele sammule, turustamisele, ma mõnda uut asja alustades küll ei mõtle,? nendib kunstnik, kelle suurepärase ateljee akendest avanevad avarad vaated inspireerivad ?suurvorme? tegema.

Võib-olla on keraamikud seepärast emotsionaalne seltskond, et nende looming on otseselt tulest sõltuv. Tööprotsess on pikk ja alles põletusahjust tööd välja võttes näeb kunstnik, kas asi õnnestus.

Seetõttu on keraamikud ehk vastupidavamad, mõtiskleb Marget Tafel.

Võib-olla ka kohustusest oma eriala tutvustada hakkas Marget Tafel Hellama koolis lastega tegelema. ?Mõne õpilasega leian kohe hea kontakti. Savi ongi niisugune materjal, mis kohe toob õigeid inimesi kokku,? räägib ta.

Nende õigete inimestega kohtub Marget Tafel näitustel, seminaridel, täienduskoolitustel, kunstilaatadel nii kodu- kui ka välismaal. Mõttevahetusi elu ja kunsti üle võib pidada kas või Lõetsa küla rukkililledest täis pikitud väljal, sest ümbruskonna suvitajate seas on arvukalt kunstnikke, disainereid ja teisi loomeinimesi.

Jüri Jaani kodukord näeb ette, et keraamik tegutseb majas sees ja disainer majast väljas. ?Enne oli minul majatagune ja Sulevil majaesine, aga ma andsin majataguse ka talle. Nüüd on kogu ümbrus tema,? naljatleb Marget Tafel.

Kaheksateist aastat tagasi oli ainult neli kadakat, aga tänaseks on Sulev Vahtra rajanud paraja kadastiku.

?Hobune ja lambad on vaja võtta,? unistab maastikukujundaja, kes terve nädala Tallinnas kavandab, joonistab ja projekteerib. Mitte ainult klientidele, enda tarbeks ikka ka. ?No mul on siin mõned plaanid,? muigab Sulev kavalalt oma naisele silma vaadates. Sellel hetkel ei kahtle keegi, et need unistused on mõeldud täituma, selline on juba kord Jüri Jaanis valitsev aura.

Autor: Tiina Kolk