Donkihhotlik võitlus töötusega

Ligi 10protsendiline tööpuuduse tase on iseloomustanud Eesti majandust ligi viimase kümne aasta jooksul, ajal pärast järske ümberkorraldusi majanduses nõukogudeaegsest plaanimajandusest tänasesse turumajandusse.

Seega võib neile aastatele, mil majandus on kasvanud kiiremini, kui keegi meist oskas prognoosida, tagasi vaadates arvata, et see ongi Eesti jaoks optimaalne töötuse määr.

Igas ühiskonnas on teatud hulk inimesi, nn heitunuid, kes ei tahagi tööturule naasta. Kui tavaliselt loetakse selleks hulgaks umbes 4% töövõimelisest elanikkonnast, siis Eestis võib nende osakaal meie lähimineviku tõttu olla tuntavalt kõrgem. Selliste inimeste kaalukale osale viitab emotsionaalselt eilses Äripäevas ka Sangari Valga vabriku juht Leho Haldna, kelle sõnul on mõni töötaja palunud end koondada, sest ei taha uut ametit õppida.

Kes meist poleks kuulnud mõnelt tuttavalt jutte sellest, kuidas töötus on probleem eriti maal ning seetõttu tuleks just sinna suunata riigi raha tööhõive kasvatamiseks?

Sellele räägib vastu statistika eelmise aasta kohta: heitunuid, kelleks võib pidada üle kahe aasta tööta olnud inimesi, on protsentuaalselt rohkem linnas kui maal. Osakaalud oma piirkonna töötutest vastavalt 32% ja 27%. Pealegi, töötus on viimastel aastatel vähenenud just maapiirkondades, linnades on töötuse määr jäänud samaks.

Kui inimese motivatsioon on raha, ei vii teda tööle ümberõpe ega kalli eurorahaga korraldatud nädalane koolitus.

Ettevõtjate kurtmised tööjõu puuduse üle võivad paljuski olla tingitud suurtest palgakääridest tööotsijate ja -pakkujate vahel. Ja tundub, et need käärid suurenevad järsult veelgi: võrreldes nelja aasta taguse ajaga on kuni 2000kroonise palgasooviga töötute osakaal vähenenud kolm korda, kümnendikuni. Sama kordade arv, kolmandikuni kõigist töötutest, on aga kasvanud nende osakaal, kes tahaksid palgaks üle 5000 krooni.

Seega oleks rahaprobleemi lahendamiseks kaks võimalust: kas ettevõtjad on juba praegu nõus töötajatele ka enam palka maksma (ettevõtluse enamjaolt kesist kasumlikkust arvestades siiski vähetõenäoline) või saab riik vähendada ettevõtjate kulutusi ehk makse tööjõule, võimaldades nii leida raha töötajate palkamiseks.