Kaks kaptenit

?Siin me siis töötame,? vaatab kapten Õnnis peremehepilguga ringi kaptenisillal, millel laiust paari meetri jagu rohkem kui laevakerel ehk enam kui 30 meetrit. Ruumi jätkub kas või tantsimiseks, kinnitab kapten. ?Puudu on ainult palm ja papagoi!?

Keskpäevane reisieelne sagin kapten Rein Õnnist otseselt ei puuduta. Meeskonna 250 liiget tegeleb argirutiiniga ja seni, kuni laev sadamas on, saab kapten pühenduda paberitööle. Viimast tuleb pidevalt juurde. ?Kirjakast on spämmi täis,? pilgutab Rein kavalalt silma. Maised mured ja hädad ei jäta meid maha ka merel, tõdeme koos ja asutame end tema ettepanekul messi poole. Kuigi algselt tähendas mess laeva ohvitseride söögikohta, ei tehta tänapäeval nii suurt vahet. Ohvitseridele jäetakse lihtsalt omaette nurgake, kus laeva kokkade meistritööd nautida. Omavahel öeldes ? selline hinnang ei ole teps mitte liialdus ega kohatu suurelisus. Lõunaks meeskonnale serveeritud lõhevorm jäi selle päeva suurimaks söögielamuseks.

?Tormisema ilma korral pannakse lauale märjad linad,? räägib Rein Õnnis lihtsatest nippidest, millest merel võib suur abi tõusta. Nii püsivad nõud seal, kus peavad, ja ei maandu sööja süles. Romantikal pole seda vaja läinud, küll aga siis, kui Rein veel kaubalaevadel mööda maailmameresid seilas. ?Siis sai õpitud nii mõndagi,? ütleb Rein mõtlikult ja tema illuminaatorile kinnitunud pilk on sedavõrd konkreetne, et sellele saaks pesu kuivama riputada.

?Kord tuli Odessast meie laevale mingi teadurite grupp,? meenutab kapten Õnnis aega, kui tema töö oli kaubalaeval merd sõita. Teadlased tahtsid teada, mis toimub inimesega, kui laeval on piirisituatsioonid.

?Käisime kõik nädala jooksul ringi nagu humanoidid, klemme ja juhtmeid täis. Hiljem kuulsime kokkuvõtteid ka, kaptenit tabas igal korral enne haalamist praktiliselt infarktieelne seisund,? teeb kapten sissejuhatuse kohe algavatele sündmustele.

Nimelt on kell saanud pool kaks päeval ja Romantikal aeg asuda teele Helsingi poole. Romantika kai reisisadamas ei ole väljasõitmiseks just väga mugav. Kirdest puhuva tuule korral võib omal jõul lahkumine lausa võimatu olla. Ära hirmutatud tõsiste teemadega kohe-kohe saabuvast infarktist ja laeva jõuetusest, jälgin, kulm kortsus, kuidas laev vaikselt sadamast välja libiseb. Kõik toimub mängleva kergusega ja silmapaistva pingutuseta. Hoopis vastupidi, hetke pärast asuvad mehed eelmisel õhtul telerist nähtud jalgpallimängu arutama.

39 000tonnine Romantika kuulab oma peremehe sõna tähelepanuväärse püüdlikkusega. Sadamast väljaspool lausa otseses mõttes, sest rool on roolimadruse käes. Nagu kaja kordab ta kapteni öeldud uut kurssi ja seda, et uus siht on saavutatud.

Samal ajal on Rein Õnnise kõige tähtsamaks töövahendiks kaks monitori, mis jagavad infot nii kursi kui ka läheduses liiklevate laevade kohta. ?Selline telekavaatamise töö,? iseloomustab ta. Esimese hooga ei märka ma Reinu sõnadesse peidetud miini ja jään teda uskuma. Alles hiljem, siis kui oleme juba tagasiteel, saan tegelikult aimu, kui keeruline on nii suure laeva juhtimine. Ka seda, kui palju on nüansse, millega laeva majandamisel arvestama peab. ?See, et me kasutame sadamas sildumiseks ainult kolme mootorit, annab laeva omanikule aasta jooksul miljon krooni kokkuhoidu,? räägib Rein ?pisikestest? agadest laevanduses. Siia sobib ka fakt, et sügisel kulutavad laevad kevadega võrreldes sama kiiruse hoidmiseks oluliselt rohkem kütust. Suve jooksul allapoole veepiiri kasvanud ?merehabe? ehk erinevad kasvud pidurdavad oluliselt laeva liikumiskiirust.