Uus aasta toob suured muutused raamatupidamises

Kui ettevõtte juhtkonnal on plaanis pikendada laenulepingut, mille täitmine peaks jääma esialgse lepingu kohaselt järgmisse majandusaastasse ja soovib, et see laen oleks aastaaruandes kajastatud pikaajalise kohustusena, siis tuleb pikendamise kokkulepe sõlmida kindlasti enne majandusaasta lõppu.

Juhul kui lepingu pikendamine jääb majandusaasta lõpu ja aastaaruande koostamise vahelisse perioodi, siis tuleb laen näidata bilansi lühiajalise kohustusena.

Selline olukord võib põhjustada ettevõttele probleeme näiteks laenulepingus toodud finantsnäitajate nõutud taseme saavutamise või hoidmisega.

Kui ettevõte ostab uue tütarettevõtte ja sellest soetusest tekib firmaväärtus, siis tuleb aastaaruandes kirjeldada, mis selle firmaväärtuse põhjustas. Samuti tuleb firmaväärtuse osas amortiseerimise asemel igal bilansipäeval teha väärtuse test.

Mõnede muudatuste rakendamine võib nõuda suurt eeltööd. Näiteks materiaalse põhivara muudetud standardis (IAS 16) on selgelt nõutud ühe põhivara objekti amortiseerimist mitme osana, juhul kui selle objekti erinevatel komponentidel on erinev eluiga.

IAS 16 eelmises versioonis ei olnud sellist nõuet selgelt välja toodud. Praktikas võib selle nõude täitmine tähendada, et raamatupidamises tuleb ühe hoone asemel arvestust pidada näiteks katuse, lifti ja hoone muu konstruktsiooni üle eraldi.

Siinkohal võib paljudel tekkida küsimus, kuidas hoone soetusmaksumus nende komponentide vahel ära jagada. See võib väga spetsiifiliste objektide puhul nõuda ka ettevõttevälise spetsialisti abi.

Kui siiani on harjutud, et üldjuhul kontserni emaettevõtte omakapital ja aruandeaasta puhaskasum on samad kui kontsernil tervikuna, siis 2005. aastast alates võivad need kardinaalselt erinema hakata, kuna emaettevõtte konsolideerimata aruandes ei tohi enam tütarettevõtete kajastamisel rakendada kapitaliosaluse meetodit, vaid selle asemel tuleb neid näidata kas soetusmaksumuses või õiglases väärtuses.