Täis suuga pole ette nähtud süüa

Kuku Raadio teatas 16. septembril, et kaevurite ametiühing nõuab kaevuri palga tõstmist 500 krooni võrra, kompenseerimaks elukalliduse tõusu viimase pooleteise aasta jooksul. Nagu poleks Eesti vaestele elukallidus kasvanud seitsme aasta jooksul, mil kehtib elatusmiinimumi arvutamise kokkulepe. Või on arvamus, et Eesti inimesele, eriti invaliidile, piisab 500 kroonist kuus küll, üldlevinud.

Meenutan, et elatusmiinimumi küsimus tõstatati valitsuse, ametiühingute ja tööandjate kolmepoolsetel läbirääkimistel sügisel 1996. Siis otsustati moodustada komisjon, kuhu kaasati ka statistikaameti esindajaid tehniliste ekspertidena. Komisjoni töö tulemus oli elatusmiinimumi arvutamise kokkulepe, millele kirjutati alla 20. juunil 1997.

Mina kui üksielav invaliid, olen sunnitud oma päeva ära elama ca 17 krooniga. Muid kulusid (kultuurile, ajakirjandusele, tööstuskaupadele) ma endale lubada ei või. Kogu raha kulub toidu peale.

Nagu aru saan, pole minusugustel ette nähtud isegi täie suuga süüa, kuna minimaalne ostukorv maksab juba üle 700 krooni. Üksielavaid on Eesti 60 000 invaliidi seas küll ja küll. Kahju, et meil ei ole oma "ametiühingut", kes meie eest võitleks. Kahjuks on sotsiaalministeeriumil muudki teha, kui nende persona non gratade eluõiguse eest võidelda.

Tõsi, hr Pomerants lubas tõsta elatusmiinimumi 250 krooni võrra, mis peaks kompenseerima elukalliduse tõusu. Seitsme aasta jooksul on see tilk meres. Seega nähakse meile ette muudeks kuludeks 50 krooni, kui arvestada, et minimaalne ostukorv maksab 700 krooni.

See on ikkagi progress, võrreldes praeguse ajaga, mil elatusmiinimumiks ettenähtud 500 krooniga ei ole võimalik isegi minimaalset kogust toidukaupu osta. Muudest kuludest rääkimata.

Autor: Mati Aaloe