Üks server saab hakkama mitme ülesandega

Marko Ritso 30. september 2004, 00:00

Peaaegu iga kesk- ja suurfirma vereringe on seotud serveritega, mille andmebaasides seisab kogu ülevaade ettevõtte tuludest-kuludest, tehingutest, klientidest jne.

Väikefirmadel võib piisata tavalise lauaarvuti Exceli tabelist, kus kõik vajalikud numbrid ja andmed kirjas. Kuid kui tehingute mahud on juba suured, ei piisa sageli ka ühest serverist, vaid vaja on tervet serveriparki.

Serverid annavad võimaluse pidevalt jälgida ettevõtte tulu-kulu baasi ja teisi ettevõtte juhtimise jaoks elutähtsaid näitajaid. Lisaks olulise informatsiooni töötlemisele tuleb seda informatsiooni ka turvaliselt säilitada, mis on samuti serverite töö.

Tippjuhid peavad ITd sageli raketiteaduseks, mille tõttu on paljudes firmades serveriressurssi pigem hiiglasliku varuga. Ükski firmajuht ei taha ajalehest lugeda või raadiost kuulda, et tema elektroonilised teenused ei tööta või tema poes ei saa tehniliste probleemide tõttu kaardiga maksta.

Eesti firmad ei ole seni servereid ostes küllalt mõelnud sellele, kuidas olemasolevate serverite ressurssi kogu mahus kasutada. Riskide maandamine on olnud olulisem optimeerimisest ja mõistlikust kuluefektiivsusest.

Tavaliste serverite puhul ei võrdu 1 + 1 + 1 kolmega, vaid enamasti vähemaga. Raisku läheb palju kasutamata serveriressurssi ning elektrit. Viimasele ei mõelda sageli ka seetõttu, et firma IT-juht teeb serverite ostu otsuse, kuid ei maksa tavaliselt ettevõtte elektriarveid.

Mainitud probleemidele on aga tekkimas lahendus ? serverite konsolideerimine. Pole vaja palgata töötajaid, kellel pole piisavalt tööd.

Uue põlvkonna serverid võimaldavad protsessorite jõudlust senisest oluliselt paremini ära kasutada ? serverite töösoleku ajast ei lähe suurt midagi raisku, töö teeb ära see, kes parasjagu vaba on.

Protsessor on tehtud sellise tehnoloogiaga, et ta teeb mitu erinevat arvutust üheaegselt.

Serverite konsolideerimise korral saab näiteks 10 serverit kasutada ühte ja sama protsessorit. Probleemi olemus on selles, et näiteks tavaserveri puhul on protsessor 95% ajast tööta.

Tavaolukorras on nii, et eri rakendused paigutatakse erinevatele serveritele. Niiviisi hoitakse ära situatsioon, kus üks rakendus hakkab teise tööd segama.

Kuna keskmisel ja suuremal ettevõttel on päris suur hulk erinevaid rakendusi, siis tekib ettevõttele serverifarm. Samas tekib olukord, kus osa servereid tegeleb äriliselt kasulike toimingutega, teine osa aga ainult ootamisega. Näiteks varukoopiaserver saab oma põhikoormuse vaid öötundidel. Päevasel ajal muundab see lihtsalt kasutult elektrienergiat soojuseks, mis jahutatakse taas võimsate konditsioneeride abil maha. Serverite koondamisega saab kokku hoida nii riistvara maksumuselt kui ka ülalpidamiskuludelt.

Virtuaalserverite olemust ei mõisteta paraku veel piisavalt ? inimesed kardavad kõiki mune ühte korvi panna. Aga seda hirmu aitab leevendada asjaolu, et ühele serverile langeva vastutuse suurust on tajunud ka näiteks IBMi insenerid ning on sellest lähtuvalt projekteerinud serverid nii, et need tuleks oma vigadega ise toime. Siin on mitu võimalust: nad kas informeerivad hooldusmeeskonda enne vea teket või halvemal juhul isoleerivad riknenud komponendi, et server saaks edasi töötada kuni planeeritud hoolduseni.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing