3. november 2004 kell 22:00

Valitsemiskulude vähendamisest on loobutud

Valitsussektori jätkuv suurenemine on muutunud halvavaks teguriks Eesti majandusele. Riigieelarve kasvab kiiremini kui majandus tervikuna: selle ja järgmise aasta eelarvekulude kasv kokku on üle 10 protsendipunkti nominaalhindades rohkem kui Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv. Valitsuse selline strateegia on vastuolus nii turumajanduse stimuleeriva toime põhimõtete kui valitsejate endi varasemate kavadega.

2001. a avaldatud valitsuse eelarvestrateegia sätestas majandus- ja eelarvepoliitika põhimõtted Eestis, sh riigi raha mõistlikuma kasutamise ning valitsussektori vähendamise.

Üldeesmärkideks aastani 2004 oli tuua maksukoormus 33,8protsendini, vähendada valitsussektori kulutusi 34protsendini SKTst, samal ajal tõstes valitsuse kulutuste kvaliteeti ja suurendades efektiivsust. Sellised lubadused tekitasid positiivseid ootusi tarbijas ning lisasid investorile optimismi.

Aastal 2004 teame, et valitsuskulud Eestis on paisunud üle 40protsendi SKTst ning et kvaliteedi ja tõhususe mõõdupuu on valitsejate ülimadal usaldusväärsus. Ellu ei viida strateegia dokumente, ellu viiakse ideesid ja need kalduvad eelarvete tegijatel vasakpoolseteks, lubadustega ehitada silda kui pole jõgegi.

Paljud uuringud maailmas on selgelt esile toonud avaliku sektori rasvumise negatiivse mõju majandusele - valitsuskuludel on tugev pöördvõrdeline seos riigi rahvatulu kasvuga. Eriti tuleb siin esile valitsuse jooksvate kulude negatiivne roll, kuna investeeringutel majanduse infrastruktuuri on õrnalt positiivne mõju nii majandusele tervikuna kui erasektori arengule eraldi.

Lisaks on teada, et riigi laiutamine pärsib tootlikkuse kasvu ja tootmistegurite dünaamikat kogu majanduses.

Kokkuhoidlikuma valitsuse eelis seisneb majanduse toime suuremas tõhususes: poliitikast tulenevate turumoonutuste väiksemas ulatuses, madalamas maksukoormuses, paremas ressursikasutuses ning kapitali väljatõrjumisefektist tingitud ajendite puudumises. Valitsussektori kulude tase üle kolmandiku majanduse kogutoodangust pärsib kasvu ja ei paranda oluliselt heaolu sotsiaalseid näitajaid.

Euroopa rikaste riikide üldvalitsuse optimaalne tase võib küll küündida 40protsendini. Eesti aga oma majanduse reformide, -ülesehituse ja arengustaadiumiga ei tohi lubada enamat kui 35 protsenti kogutulude ümberjagamist. Sellel tasemel on saavutatav vahenduskulude alanemine, seadusriigi toime ja omandiõiguste kehtimine.

Riigikontrolli etteheiteid avaliku sektori toimimise, maksumaksjate õigustatud pahameel poliitikute jõmluse ning täitmata valimislubaduste üle annavad piisavalt põhjust nõuda laiutamise kärpimist. Mõnede poliitikute soov ehitada äriideesid maksumaksja rahale on aga üldse lubamatu.

Tavaliselt eelistab tööline suuremat ja tööandja väiksemat valitsust ning vastavalt ka sotsiaalsest optimumist kõrgemat (väiksemat) maksumäära. See põhimõte peab arenenud riikides paika nii teoreetiliselt kui praktikas.

Kui maksude alandamine mõjutab arengut eelkõige stiimulite abil, siis valitsuskulude suurendamisel nähakse võimalust kasvu turgutada läbi kapitali piirtootlikkuse. Vahe on selles, et see teine mõjur hakkab tööle juhul kui valitsussektor on piisavalt väike. Tulumaksu alandamise positiivne mõju tööjõu pakkumisele on üsna piiratud, sest maksumäära kärped ei muuda majanduse olulisi näitajaid. Loodetav mõju inimkapitali ja ettevõtluse arengule ning kogu majanduse käekäigule võib väljenduda alles aasta(kümne)te möödudes. Samas aga koormab äritegevusega seonduvate maksude kasv Eestis kohaliku ettevõtluse arengut.

Õpetlikuks näiteks võib kujuneda Saksamaa autotööstuste koondamislaine - seal on probleemiks mitte kõrge palk vaid tootmistegurite kasutamisega seonduvad muud kulud.

Eesti valitsus oma eelarvepoliitikaga kammitseb ettevõtlust ega paista hoolivat äritegevusele osaks saava maksukoormise tõusu tagajärgedest. Tugeva majandusega riiki eristab nõrgemast turukonkurentsi ulatus ja innovatsiooni levik, mida Eesti avatud ühiskonna ning kehtiva rahasüsteemi tõttu soosiks valitsussektori ohjeldamine.

Kuigi eesti valitsejaid iseloomustab liigne enesekindlus, kuuletuvad nad sageli välismaisele arvamusele. Loodame, et avaliku sektori tegevuse suunamisel saavad valitsejad ideid mitmetest olulistest näidetest Euroopa Liidus. Näiteks Iirimaal järgnes valitsuskulude kahanemisele koheselt majandusbuum. Sarnast arengut täheldame ka Leedus ning mitmes teises Euroopa riigis.

Riigikogul on olnud tavaks suurendada valitsuselt saadud eelarve numbreid, ent sel korral võiks seadusandja otsustada hoopis vastupidi. See oleks meeldiv üllatus maksumaksjale, investorile ja majandusele tervikuna.

Autor: Lauri Luiker

Hetkel kuum