Kaamera ise ei riku kellegi õigusi

Viimaste kõmu-uudiste taustal võib kõrvaltvaatajale jääda mulje, et korterisse kaamera paigaldamine ja sellega toimuva jälgimine on karistatav tegu. Tegemist on pooliku tõega: turvakaamera kui selline ei riku kellegi õigusi. Tulenevalt omandi puutumatusest võib oma koju turvakaamerad paigaldada igaüks. Kuivõrd kellegi koju tema loata sisenemine on keelatud, ei ole vajadust kontvõõraid turvakaamera eest hoiatada.

Era- ja perekonnaelu puutumatuse põhimõtte kohaselt ei ole lubatud isikut tema loata jälgida: selles osas tuleb ka oma koju kaamerate paigaldamisel ettevaatlik olla. Ka laste õigused on seaduse järgi sarnaselt täiskasvanute omadega kaitstud, mistõttu peaksid kõik perekonnaliikmed, koerad-kassid välja arvatud, olema kaamerate olemasolust teadlikud.

Avalikku kohta paigaldatud jälgimisseadme olemasolust tuleb selle potentsiaalseid huviobjekte teavitada. Nii on isikul võimalik otsustada, kas siseneda valvatavale objektile või mitte ja kuidas seal käituda. Selline nõue teenib seadusega tagatud õigust informatsioonilisele enesemääratlusele, mille kohaselt peaks igaüks saama oma tegusid juhtida, omades õiget ettekujutus sellest, milliseid tagajärgi võivad need kaasa tuua.

On mõneti paratamatu, et liftis või fuajees paiknevate turvakaamerate vahendusel jõuab turvatöötajateni infot delikaatsetest vahejuhtumitest, mille ilmsiks tulekust ei ole asjaosalised kuigivõrd huvitatud. Leppemärk või hoiatus turvakaamera jälgimisala ulatuse kohta peaks võimaldama piinlikke olukordi ennetada.

Privaatsuse rikkumise võib kõige tõenäolisemalt kaasa tuua kaamerate abil nähtu-kuuldu-salvestatu kasutamine või lihtsalt laokile jätmine. Et talletatud informatsioon ei satuks valedesse kätesse, tuleks hoolikalt suhtuda nii turvakaamera salvestiste säilitamisse kui ka nende hävitamisse. Igaks juhuks alles hoitud lintidest võib tekkida rohkem kahju kui kasu. Ka videosalvestiste näol võib tegemist olla isikuandmetega, mille töötlemisele kehtivad seaduses sätestatud piirangud.

Iseasi on nn varjatud kaameratega, mida paigaldavad selleks seaduse alusel volitatud jälitusametkonnad muu hulgas kuritegevuse vältimiseks või ärahoidmiseks või kriminaalmenetluses tõendite kogumiseks.

Õigus teostada varjatud jälgimist on näiteks politsei-, piirivalve- ning maksu- ja tolliametil. Selliste toimingute teostamine on rangelt reglementeeritud ning tuleb tagada nii jälgitava kui ka kõrvaliste isikute privaatsus võimalikult suures ulatuses.

Eraviisilise jälitustegevuse eest võib isikut karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Autor: Eneken Tikk