Mitte mäng, vaid elu

Poliitilised vangerdused, tule alla sattunud peaminister, patiseis läbirääkimistel, jõuline avang, õnnestunud partii. Rääkides male keeles, ei räägi me alati malest. 64 ruutu ja 32 tegelast etendavad elu. Nii nagu eluski, on kõik mustvalge, pooltoonid tulevad mängu emotsioonide ning tunnete abil. Sellepärast ei õnnestugi masinal veel tingimusteta malemat?is inimest võita.

Viik on malemängu traagilisim tulemus. Võit on magus ja kaotus sageli alandav, viik aga lepitud paratamatus, ei liha ega kala. Viik on käest lastud võimalus ja leppimine olukorraga. Isegi siis, kui vastane on mõnevõrra tugevam. Siis jääb kuhugi kripeldama mõte, et kaotusest suutsid end hoida, aga kuhugi kadus võiduvõimalus. Inimene on lihtsalt selline. Viigi pakkumine on tagasiastumisavaldus, mille esitamist peab oskama. Etiketi kohaselt ei tehta teist viigipakkumist enne seda, kui vastane on keeldudes hiljem omapoolse viigipakkumise esitanud. Nii nagu reaalses elus ikka on ka siin omad agad.

Kord teinud Mihhail Tal mat?i ajal Viktor Kort?noile viigipakkumise iga kolme käigu järel, korrates oma ettepanekut ikka valjema häälega. Niipea kui Kort?noi lõpuks Tali tehtud ettepanekut tänu viimase valjule häälele kuulis, nõustus ta otsemaid.

Kes meist tahaks olla mänguväljal ettur? Pigem hall kardinal või nukuteatri kuri Carabas Barabas, kelle käes heledalt plaksuv piits loob korda ja sünnitab armastust. Aga elu on hoopis teine. Kõik me oleme etturid ja ehkki mõned tunduvad suuremad, jäävad varjud siiski ühepikkuseks. Ka üks on lahinguväljal sõdur, mõtleb ettur ja hoiab näo poolvägisi vastu tuult.

Justnagu oleks males elu veel vähe, ikkagi piirati 19. sajandi keskpaigas käikudele kulutatav aeg konkreetsete minutite ja tundidega. Malekella, sellise nagu me teda tunneme, kahe sihverplaadiga, konstrueeris Manchesteri insener Thomas Wilson. Malekell jälgib mängu emotsioonideta, statistiku pilguga. Maletajal on seejuures kohustus vajutada kellanuppu sama käega, millega ta liigutas malendit.

Enne kella kasutuselevõttu olid mured teised. Nii kurtis 19. sajandi alguses Londonis toimunud turniiril üks osaleja kohtunikule, et ta ei suutvat kuidagi keskenduda, sest vastane norskab liiga valjult. Partiide ülesmärkimislehelt võis vabalt leida kohtuniku märkuse: ?Mõlemad võistlejad on pärast 17. käiku sügavalt uinunud.?

Küpsevas keskeas teletoitlastel on oma noorusest eriline mälestus. Pühapäeva keskpäeval istus teleka sinises silmas Iivo Nei ja tervitas malehuvilisi. Et kellaaeg oli telene ja mujalt midagi vaadata ei olnud, siis sõid ETV vaatajad ära nii ?Berta nelja? kui ka ?Doora kaheksa?. Kahju, et selleaegsetest teleuuringutest suurt juttu ei ole, põnev oleks ju kõrvutada, kumb suhtarvudes peale jääks, kas tänane odav dokuseep või toonane ?Malekool?. Minu panus on viimasel.

Male on isiksuste maailm. Nõrgad sinna ei pääse ja pehmed maanduvad reitinguredeli viimasel pulgal. Eesti malenimed on kõlavad. Ainuke sportlane Eesti rahatähel on maletaja ja ainuke eestlasest ilukuulsus istub maleliidu presidenditoolil. Täielik glamuuripidu. Loodetavasti on suur- ja muidumeistrid rahul. Kassist paremat maleturustajat Eestis ei ole, ilu ja tarkuse ühissammas paistab kaugele ja toob figuurikummardajatele rikkalikult kasu.