Naftatransiidil ees raske aeg

Ministri teine argument oli, et vedelkütuste transiidiga seotud sadamamaksud pole tõusnud 1996. aastast alates. Tema arvates ei kujuta sadamatasude tõstmine kohalikele operaatoritele erilist probleemi ka seoses nafta kõrgkonjunktuuriga maailma turgudel. Tallinna Sadama operaatoritele oli naftakonjunktuur tõepoolest hea. Nõudlus kasvas ja hind kerkis. Venemaa suurendas nafta pumpamist ja eksporti tempokalt.

Eesti suutis rekonstrueerida väliskapitali abiga oma sadamad ja pakkus neid Venemaale majanduslikult kasulikul alusel naftasaaduste edastamiseks. Samuti suutis riik 1992. aastal Venemaaga kokku leppida maksuvabas transiidis. Kas siis polnud raha vaja? Ei, ta lihtsalt mõistis, et vaba transiidire?iim suurendab järsult kaubavooge ja seega ka eelarvelaekumisi teistest allikatest. Nii läkski. Transiidi kasvutempo ja sealt laekuvate tulude poolest edestas Eesti rohkem kui kaks korda teisi Balti riike. Tallinna Sadamast sai Baltimaade suurim naftasadam ? ligi 70% käibest tuli naftalt.

Kuid miks siis mitte lüpsta lehma, kelle eest eelkäijad on nii hästi hoolitsenud? Ent karjamaad pole enam sellised, nagu olid. Turumajanduse tingimustes pole kõrge konjunktuur igavene. Selle eest hoolitseb konkurents ja meie idanaabri juures toetatakse seda ka administratiivse ressursiga. Nii näiteks saatis Venemaa oma Läänemere sadamate kaudu mullu välja 35,7 miljonit tonni naftat, välismaiste Läänemere-äärsete terminalide kaudu 61,2 miljonit tonni.

Venemaa transpordistrateegia seisneb põhiliste kaubavoogude suunamises Venemaa sadamate kaudu. Nende läbilaskevõimsuseks on planeeritud 100?120 miljonit tonni aastateks 2010.?2012. Juba tänavu tõusis mahtudelt esimesele kohale Primorski sadam, kus käibemahud suurenesid 12 miljonist kuni 50 miljoni tonnini. Seejuures sadamatasud jäävad samale tasemele ja üldised transpordikulud on väiksemad.

Aga äkki aitab meid nafta maailmaturu kõrgkonjunktuur? Maailmaturul jätkub nafta hinna tõus ning Venemaa jätkab tootmist ja eksporti üha suuremas mahus. Tööd jätkub kõigile, meie ja Venemaa sadamatele. Nii justkui lähekski.

Naftahinnad on saavutanud ajaloolise maksimumi, 50 dollarit barrelist. Tõsi, hiljem langesid. Turukonjunktuuri laineharjal tõstis Venemaa 2003. ja 2004. aasta esimesel poolel toodangut ja eksporti 10?11%. Aga juba tänavu III kvartalis nafta tootmise kasv praktiliselt seiskus. See tendents võib jätkuda järgnevail aastail. Miks?

Asi ei pole ainult maailma majanduse konjunktuuri muutlikkuses ? energiakandjate hinnatõus vaheldub langusega, mille põhjuseks on tagavarade kasv ja maailmamajanduse kasvutempo aeglustumine. Nafta tootmise ja ekspordi kasvutempo kasvamisel on aga Venemaa maavaradel komme otsa saada. Ainuke võimalus selle korvamiseks on uute leiukohtade kasutuselevõtt. Kuid uusi leiukohti pole Venemaal ammu avastatud. Venemaa asetas geoloogilise uuringutete tegemise erafirmade õlule. Need aga paigutavad pea kõik ressursid tühjenevate leiukohtade tootmistaseme hoidmiseks kõrgete maailmaturu hindade juures.

Tulemuseks on suur defitsiit geoloogilise luure alal. Viimaseil aastail on naftavarude juurdekasv langenud 375 miljonilt tonnilt aastas 240 miljoni tonnini, kusjuures tänavu toodeti 440?450 miljonit tonni.