Jah, vahel on piltnik liialt pealetükkiv, vahel satub lehte vale pilt, tuleb ette ka lausa pahatahtlikkust, kuid need on pigem erandid kui reeglid, kinnitasid ettevõtjad ja juhid. Kõige olulisem on jääda iseendaks ning mõista, et ka fotograaf on inimene, kes teeb lihtsalt oma tööd, soovitasid pideva pressi tähelepanuga harjunud inimesed.

Mul on vist vedanud, minu kogemused on seni olnud väga head. Fotograaf on minu jaoks nagu ajakirjanik ? kui suhtud temasse nagu inimesesse, kes lihtalt teeb oma tööd, siis see tasub hiljem heas mõttes tagasi. Heade suhete tõttu fotograafidega olen saanud hiljem rohkem sõnaõigust, näiteks olen saanud oma eraelu puudutavate piltide osas sõna sekka öelda. Nii et mul pole olnud ühtegi negatiivset kogemust. Samas ma pole muidugi seltskonnastaar ka, võib-olla pideva Kroonikas esinejana oleks mu arvamus teistsugune.

Üks kord on juhtunud, kui ilmunud pilt oli algul arvatust hoopis teistugune. Taheti pilti, kus ma oma koeraga mängin. Pildilt paistis aga, nagu dobermann ründaks mind, hambad irevil. Tegelikult püüdis koer hoopis õhust lumepalli. Siis küll pärast tuttavad helistasid ja tundsid muret, kas mu koer on mul ikka kontrolli all. Aga samas pilt sobis artikli konteksti.

uhted fotograafidega on normaalsed, ma pole neile väga ette jäänud. Olympic Casino sünnipäevapeol küll peitsin ennast. Olin sealt vaid korraks läbi tulnud, Armin Karu (Olympic Casino omanik ? toim.) kõnet kuulama ja poeg oli kaasas. Kuueaastasega kasiinopeol, see poleks hea pilt tulnud.

Ainuke ebameeldivam kogemus on, kui Äripäev tegi meie Saku Suurhallis toimunud koolitusest loo ning tegi ka pilte, kuigi olime ekstra palunud fotoaparaadid maha jätta. Pärast meie tüdrukud kasutasid seda fotot kusagil materjalides ning siis leidis jälle ajaleht, et me ei tohiks seda teha.

Aga muidu ? kui juba pildistatakse, siis tuleb see ära kannatada ja loomulikult käituda. Põgeneda, varjuda või kätt ette panna oleks küll naljakas. Mul isiklikult ei ole olnud olukordi, kus pildistamine oleks häirinud, kuid näiteks Hansapank oma suvepiknikule kaameraid ei lubanud. Küllap peeti külaliste privaatsust oluliseks.

Soovitan fotograafide ohvritel õppida Ain Hanschmidtilt (Ühispanga juht ? toim.), kes on 12 aasta jooksul suutnud hoida eduka juhi imid?it ? mitte kunagi ei näe temast mossis näoga pilti, ikka naeratav, hoogne, liikuv. See on inimese isiklik suhtekorraldus, mille puudumine võib hiljem karmilt kätte maksta. Kas mina tegelen teadliku imid?ikujundamisega? Noh, mul on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, kuid nii edev ma ei ole, et iga kord enne fotograafi tulekut kulme värviks.

Fotograafid tavaliselt tahavad, et allikas poseeriks. Vahel on mul palutud teha ka totrusi, mis ei ole asjakohased, näiteks hoida mingit paberit kindlal moel ja efektselt. Ma saan aru küll ajalehe huvist esitada materjal võimalikult atraktiivselt, kuid mina olen alati püüdnud hoida konservatiivset joont. Õnneks ekstra pildistama tullakse harva, fotograaf püüab mingit olukorda ning hiljem toimetuses tehakse siis valik, milline pilt lehte läheb. Midagi jubedat pole minust ilmunud.

Olukorda tuleb võtta paratamatusena, pildistamine lihtsalt käib meediaga kaasas. Olen püüdnud alati olla mõistev ja vastutulelik, sama ei ole aga alati saanud väita meedia kohta. Aasta tagasi, kui käis vägev kampaania minu ja Vahur Kivistiku (end maksuameti peadirektori asetäitja ? toim.) vastu, ilmus küll ka lausa pahatahtlikke pilte, kus meid ekstra halvas valguses näidati. Pean seda siiski pigem erandiks kui reegliks.