Kõige käepärasem viis jõukuse kasvatamiseks tundub paljudele esmapilgul lihtne ? teha rohkem tööd. Lahtiseletatult peetakse lahenduseks tööaja pikendamist ? töötada kaheksa tunni asemel kümme, teha nädalas viie tööpäeva asemel kuus või seitse jne.
Üksiku inimese jaoks võib see ajutiselt tunduda isegi väljapääsuna ? kui kõne all on lühiajaline rabamine mingi käegakatsutava eesmärgi saavutamiseks. See on aga ummiktee, tööaja pikendamisele seavad loomulikud piirid inimese füüsilised võimed ja omadused. Nii ongi 8tunnine tööpäev ja 40tunnine töönädal aastakümnete jooksul muutunud enesestmõistetavaks tsivilisatsiooni saavutuseks.
Töötamine üle füüsiliste võimete kurnab ja kahjustab tervist. Kindlasti ei võida ühiskond midagi sellest, kui sidrunitena tühjaks pigistatud inimesed mingil hetkel enam oma tööd teha ei suuda. Kuna nende ülalpidamise koorem jääb ühiskonna kanda, siis kogurikkus pigem väheneb, kui kasvab.
Kui kurja juurt nähakse töötajate ja ülalpeetavate ebasoodsas suhtarvus, siis töövõime enneaegne ammendamine, pealegi pikeneva eluea tingimustes, ainult süvendab probleemi. Nagu ilmneb Eesti majandust iseloomustavate näitajate põgusast võrdlusest arenenud riikidega, on meie suur väljakutse ja ainus reaalne võimalus tootlikkuse tõus, mitte majanduse ekstensiivne kasv.
Eurostati andmetel küündis meie tootlikkus 2002. aastal veidi rohkem kui viiendikuni (21,8%) ELi keskmisest. Ilmselt on sellel palju põhjusi, kuid kindlasti on nende seas tähtsal kohal Eesti madalad tööjõukulud. 2002. aastal oli meie tunnipalk keskmiselt 3,03 eurot (47,40 krooni) tunnis, moodustades vähem kui seitsmendiku (13,6%) ELi 15 liikmesriigi keskmisest.
Kuigi tavaks on saanud rääkida meie tööjõu kõrgest maksustamisest, on palkade madalast absoluuttasemest tingituna kulutused tööjõule veel sedavõrd väikesed, et lubavad unistada sellest, kuidas inimesi veel enam tööle sundida.
Uute liikmesriikide odavas tööjõus avalduv kõlvatu konkurentsieelis mõjub demoraliseerivalt ka meile endile, sest ei sunni isegi mõtlema Eesti Nokia leidmisele, rääkimata aktiivsest otsimisest või palavikulisest leiutustegevusest. Harjumuspärasel viisil jätkamise asemel on vaja loobuda ühepäevaperemehe mõttelaadist ning otsida edu saavutamiseks perspektiivseid arenguteid.
Madal palk tekitab täiendavaid probleeme, ajendades oskustööjõudu lahkuma sinna, kus ta saab oma töö eest kordades kõrgemat tasu kui Eestis. Täiesti vastutustundetu oleks lasta end petta lootusest, nagu võiks lahenduseks olla võõrtööjõu massiline sissetoomine. Niigi murettekitavad sotsiaalsed probleemid süvenevad siis veel, lisaks tekivad uued.