Uudised
22. veebruar 2005 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tudeng praktikale ? miks?

Vähehaaval muutuvad päevad juba pikemaks ning enam pole kaugel see aeg, mil algab aasta kõige aktiivsem puhkusteperiood ? suvi. Just sel aastaajal, mil ülikoolides on vaheaeg, on tudengitel rohkem aega, et sooritada õppekavaga ette nähtud erialapraktika.

Praktika tegemine suvisel ajal oleks soodne ka ettevõtetele, sest puhkusel olevate põhitöötajate asendamiseks on vaja lisatööjõudu, et aidata ülekoormatud personali. Kasu oleks sel juhul mõlemapoolne.

Samas on loomulik, et tööandjad kahtlevad praktikantide kasulikkuses firma jaoks, sest ka see on omamoodi projekt, mille elluviimine nõuab kindlaid kulutusi. Toetun enda praktikakogemusele Allando Trailways ASi juures ning püüan tudengi pilgu läbi vastata küsimusele, miks peaks ettevõtja logistikatudengi praktikale võtma.

Paljud ettevõtted, kes on tudengitele võimaldanud erialapraktika tegemist, on eelnevalt praktikantide töölevõtmisest saanud positiivsed kogemused, mistõttu ollakse tihti nõus seda projekti veelkord rakendama.

Edukas praktikaperiood võib sageli kulmineeruda kokkuleppega, millega ettevõte lubab tudengile põhikohaga tööd pärast koolilõpetamist. Selline lubadus antakse tavaliselt praktikandi heade töötulemuste ja firmale kasuliku panuse eest.

Tegelikult ei sõltu praktikandi kasulikkus mitte ainult tudengist endast, vaid suurel määral ka ettevõttest ja sealsest sisekeskkonnast ? kuivõrd ollakse valmis praktikandiga tegelema. Arvestama peaks sellega, et suurte erialaste töökogemusteta noortel võib olla antud valdkonna (logistika) kohta palju küsimusi. Vastused neile võivad firma töötajatele tunduda iseenenest mõistetavad, kuid on samas praktikandi jaoks olulised.

Kuna suvel on kontoris tavalisest vähem töötajaid ja sellest tingituna rohkem tööd, siis on praktikantidega tegelemiseks vajalik ajaline ressurss piiratud. Samas võib iseseisvalt tegutsedes praktikant oma tööga luua negatiivseid tagajärgi, mis lõpptulemusena tekitabki kasu asemel hoopis kahju.

Praktikandi võimalike eksimuste ennetamiseks tuleks tööandjal alluvate seast määrata keegi, kes tutvustaks lähemalt firma tegevust, informeeriks sisekorraeeskirjadest ning juhendaks või vajaduse korral abistaks praktikanti tema tööülesannetes.

Aga ka praktikant ise peab oma aktiivsust üles näitama ja julgema küsida, sest suure kartusega korraga palju küsida kaasnev teadmatus võib töötulemuse viia sihilt kõrvale.

Ettevõte saab praktikantidest rohkem kasu just selliste töökohustustega, mis nõuavad suuremat pühendumist ja mille tegemiseks kulub rohkem aega, kui ülejäänud töötajad suudaksid oma põhitöö kõrvalt sellele kulutada.

Praktikandile jõukohased ülesanded oleksid ka uurimistööd valdkondadest, millest ettevõte oleks huvitatud või mis suunas tahetakse laieneda. Samas peaksid töökohustused olema niisugused, millega tudeng saaks ennast proovile panna ning mis tekitaksid vajalikkuse tunde.

Ükski praktikant ei taha näida tööandjale saamatuna, vaid soovib ennast iseloomustavaks omaduseks esile tuua valmisoleku ise midagi ära teha.

Praktikanti saab rakendada ka kui välisvaatlejat, kelle silm märkab ettevõtte vigu paremini kui töötaja, kes pidevalt peab selle probleemi ees seisma.

Värske pilguga saab seni ületamatuna näinud takistusele läheneda hoopis teise nurga alt ja uudsete ideede abil genereerida erinevaid lahendusi. Milleks palgata kalli hinnaga kõikvõimalikke väliseksperte ja analüüsijaid, kui hädavajaliku ja samas objektiivse tagasiside saab leida ka praktikaaruandest?

Praktikantide töölevõtmist ei tohiks vaadelda kui vähetulusat tegevust, vaid pigem kui investeeringut potentsiaalsesse tulevasse tööjõudu. Need kulutused, mis tehakse praktikakoha võimaldamisega tudengitele, ei ole pooltki nii suured kui tulu, mis saadakse tulevikus, kui sellest samast praktikandist on ettevõte endale välja koolitanud asjalikku spetsialisti, kelle kasumlik töö loob firmale aina suuremat lisaväärtust.

Selline suhtumine praktikantidesse aitaks leevendada ka asjaolu, et pärast kõrghariduse omandamist eelistavad paljud koolilõpetajad karjääri teha välisriikides, kus eelkõige väärtustatakse just nooremat ja haritud tööjõudu, mistõttu on palgad ka kõrgemad kui siin kodumaal. Värvates praktikante tööle, ennetaksid ettevõtted oma konkurente ja aitaksid leevenda n-ö ajude väljavoolu.

Ettevõtete juhid võiksid näha igasuvise tüütu ja kalli praktikantidega tegelemise asemel hoopis väärtuse loomist, mille abil saab selekteerida potentsiaalsed spetsialistid, keda tulevikus tööle värvata.

Kuna kõik on kunagi karjääri tegemisel alustanud õpipoisi rollist, tuleks selline võimalus anda ka tudengitele. Pealegi on ettevõtetel põhikohaga töötajateks rohkem vaja eelneva erialase praktikapõhise kogemusega praktikuid kui olematu töökogemusega teoreetikuid.

Suvi polegi enam väga kaugel ja töötajate puhkusegraafikud peaksid ka enam-vähem paigas olema. Seega oleks praegu juba õige aeg praktikantidest huvitatud ettevõtetel alustada sellega, et firma tegevusplaanid ühendada praktikaplaanidega.q

Autor: Maris Mäesalu