Hõbelusikas, teejuht maitsva toidu maailma

Restoran Stenhus peidab ennast hotelli Schlössle selja taha. Selleks, et sattuda kolmekordselt Hõbelusikaga pärjatud restorani sissekäigu juurde, tuleb rünnata läbi hotelli fuajee. Aga edasi läheb lihtsamalt, teejuhiks juba mainitud Hõbelusikad, mis teenitud MTÜ Gastronomy Awards korraldatud konkursil.

Tulust mitteunistava ühingu aktiivsed tegevliikmed ja juhid Margit Kirsipuu ja Anu Allmere-Martinson on saanud liikuma suure vankri. Restoranide ja söögikohtade hindamisest on räägitud jupp aega, varasemad katsed on valdavalt jooksnud jonnimise ja kokkuleppimatuse liiva. Naised võtsid kätte ja tegid koos sõpradega hindamissüsteemi valmis.

?Tegelikult see ei olegi nagu töö,? veeretab Margit Kirsipuu peos klaasi ja jutu auhinna väljaandmise idee juurte juurde. ?Oleme sõpradega sagedased restoranide külastajad ja nii, ka omavahel erinevate restoranide-kohvikute kohta infot vahetades, see idee lõpuks sündis.? Kõlava nimega mittetulundusühing andis käesoleva aasta alguses välja esimesed hõbedased lusikad. Uus konkurss on kohe käivitumas ja seetõttu on Margiti öeldud sõnad pigem piltlikud. Iga meie kohtumise eel ja järel arutavad Margit ja Anu erinevaid kohtumisi ja projekte ja kirju, mida on vaja saata või millele vastata. Korralduskatel keeb maksimaalsel võimsusel. ?Plaane on palju,? kinnitab Margit mu sõnu ja loetleb ettevõtmisi, millega parasjagu tegeldakse. Esiteks on peagi valmimas ja ilmumas trükis, mille abil oleks võimalik nii kodu- kui ka välismaistel tühjadel kõhtudel enestele paremat maandumispaika leida. Siis koostöö Tallinna linnavalitsusega samasuguse kataloogi avaldamiseks linnaveebis, siis veel plaan saata noor ja andekas kokk New Yorki, lisaks lätlased, kes küsivad nõu oma samalaadse projekti käivitamiseks. Edasi, pean tunnistama, ei jaksanud ma loetelu jälgida ning rohkem kirja ei jõudnud panna. Loetelu esitamise rütm oli nagu Andrus Veerpalu paaristõuge klassikalise suusamaratoni ajal ? kui Margit rääkis projektist, siis Anu noogutas ja haaras kohe kolleegi sõnasabast, kui viimane lõpetas. Fanatismi, siirast ja tõelist, õhkus daamidest suurtes kogustes.

Samasugune hasart põleb ka Kristjan Kalda, Vipexi nõukogu esimehe silmis. Kristjan oli üks viiekümnest kohtunikust, kes sai eelmisel aastal hindamislehe ja ülesande külastada erinevaid söögikohti. ?Muidugi, kui sa oled armunud ja astud kallimaga esimest korda kohvikusse, siis jääb see paik meelde alati kui kõige meeldivam. Ükskõik, mida siis ei sööks ja milline ümbrus ka poleks,? lisab Kristjan, kui on seletanud, miks ja kuidas peaks tema arvates söögikohta hindama. MTÜ Gastronomy Awards on oma kohtunike töö teinud võimalikult lihtsaks, aga ka konkreetseks, andes kaasa küsimustiku, mis mahub vaevu üheteistkümnele lehele ja palub muu olulise hulgas hinnata näiteks ka tualettruumi ja saali ventilatsiooni. Kristjan on kategooriline ja tunnistab, et vigu kohtas ta kõikides söögikohtades, kuhu kohtunikuna astus. ?Eksimused ei ole suured, aga kindlasti sellised, et me Eesti söögikultuuri veel väga arenenuks ei saa pidada.? Nii hindabki Kristjan Kalda ise kõige olulisemaks seda infot, mida osalenud restoranid ja söögikohad saavad pärast kohtunike külaskäiku.

Tõnis Siigur, Stenhusi peakokk, on Kristjaniga nõus: ?Selles ürituses osalemine tõi meile nii ärilist kui ka muud kasu. Ärilises plaanis võime julgelt kinnitada, et meil on hakatud peale selle auhinna saamist rohkem käima.? Teisalt nimetab Tõnis seda, et auhinnalusikad on omamoodi kinnitus, et valitud suund on õige. Samas tunnistab Tõnis, et alul, sellest konkursist kuuldes, võeti ?teemat jutumärkides?. Põhjus ikka selles, et erinevaid algatusi on olnud ka varem. Lõpptulemust hindab Siigur konkreetselt: ?See oli igati tipp-topp.?

Seda, kas Stenhus uuel aastal üritusest osa võtab, on pärast nii kõlavaid hinnanguid mõttetu küsida. Sama kindel on ka Kristjan Kalda, et kui uus konkurss käivitatakse ja teda taas ?üriisse kutsutakse, on ta valmis kohe nõusolekust teatama.

Idee käivitamisraskustest ei taha mittetulundusühingu juhatuse esimees Margit Kirsipuu ja juhatuse liige Anu Martinson-Allmere eriti rääkida. Karavani, mis lõpuks liikuma saab, jääb saatma ikka koerte kisa. Ei Margit ega Anu näe selles suurt probleemi. ?Muidugi küsiti, et kes me sellised oleme ja miks hindame just meie. Heideti ette ka seda, et me ei ole ise restoraniäris,? muigab Margit vaikselt ja kinnitab, et tegelikult rahunesid hiljem ka kõige suuremad protestijad. ?Meie ülesanne oli valida sellised kohtunikud, kes oleksid kogenud kliendid ja armastaksid kokakunsti. Ma usun, et me saime sellega hakkama,? võtab Anu teema uhkelt kokku.

Daamide sõnu kinnitab ka Eesti vahest tuntuim peakokk ja restoraniomanik Dmitri Demjanov. ?Selliseid omamoodi tarbijakaitseorganisatsioone on väga vaja,? seletab Demjanov. Kiidab ja kuulutab samas, et tema mitteosalemine Hõbelusika konkursil on samuti täiesti arusaadav. Demjanovi seletus on pikk ja põhjalik, aga kõige lihtsam ja selgem on neist Gloria restorani vanus. Soliidsust õhkav restoran saab järgmisel aastal, 8. augustil 70aastaseks. ?Me oleme nii pika aja jooksul hakkama saanud, omade tõusude ja mõõnadega. Kuidas ma kutsun kollektiivi kokku ja ütlen, et nüüd hakkame võistlema. Aga mis siis saab, kui keegi teeb järgmisel aastal Kuldlusika?? Dmitri vaatab mulle pikalt otsa, küsimus jääb õhku. Ometi lepime hiljem kokku, et Gloria osaleb esimest korda siis, kui asutakse selgitama 15. Hõbelusika saajaid. ?No olgu, siis tõesti osaleme!? hüüab Dmitri ja mul on kahju, et Margit ja Anu seda lepingut tunnistamas ei ole.