29. september 2005 kell 22:00

Kahe jalaga maailma katusel ? Nepaal

Mees ütleb: aeg möödub, aeg ütleb: mees möödus. See vanasõna iseloomustab Nepaali hästi.

Olen reisi Himaalajasse ikka mõtetes tahapoole lükanud, nii teispool reaalsust, kättesaamatu või vähemalt pikka ettevalmistust nõudev tundub see paik. Keerulisi teid pidi ja pärast pikki lennutunde leiame end ühel keskpäeval Katmandu lennuväljalt. Hops! ja seisamegi kahe jalaga maailma katusel, esialgu ehk küll ainult räästa äärel ? Katmandu org koos pealinnaga on vaid 1300 m kõrgusel.

Ühtki maoisti vastas pole, ka kuningal on ilmselt muid toimetusi. Tühja sellest, mõtleme, saame ka omal käel hakkama. Sõit lennuväljalt Tameli linnaossa on koduselt lühike. Tamelisse koondub kõik turistidele huvipakkuv ja kohalike arvates neile eluliselt (st ostmiseks) vajalik. Poodide, hotellide ja söögipaikade joru, nimed maagiliselt ligitõmbavad ja üks uhkem kui teine: Everest, Tibet, Yak ja Yeti, Potala jne, tasemele ja tärnide arvule vaatamata. Parajasti pole hooaeg ja kõik külalistemajad on tühjad: vali, astu sisse, paku oma summa ning kolmandiku hinnaga sviit ongi sinu. Tameli on igati hea valik ? vaid mõne jalutusminuti kaugusel keskuse südamest, samas oluliselt vaiksem ja rahulikum. Peale meie on majas veel ainult üks kunde. Mõnus ? kõik sebivad, et mister ainult rahule jääks.

Me tõuseme mäkke, oleme tipus, unistus saab tegelikkuseks. Vaatame ringi, päike särab ja taevas on nii sinine, nagu ma pole seda iial tajunud. Veel kunagi ei ole ma näinud sellist vaatepilti: metsik, kaunis ja kohutav, kuid hirmu pole. Sel suurel hetkel tundub mägi mitte elutu jääga kaetud kivimassiivina, vaid temast hoovab midagi sooja, sõbralikku ja elavat.

Tiibeti poolt puhub kerge tuul ning lumepilveke, mis Annapurna tippu alati ümbritses, on üpris väike. Vaatan alla ja tunnen ära eilse tipu, mis jääb meist päevateekonna kaugusele, samuti ka küla, kus ööbisime. Teised ülesrivistatud tipud ? kogu Dhaulagiri ahelik ? jäävad kaugele. Dhaulagiri on nepaali keeles lumine paradiis, kuid nüüd kutsutakse seda üle 8000 meetri kõrgust tippu kurbuste mäeks. Paljud, väga paljud on jäänud igaveseks tema liustikele, aga alati on uljaspäid, kes on nõus uuesti ja uuesti üritama. Meie tipuvallutus on üleilmses tähenduses tähtsusetu, meile aga esimene võit Himaalajas. Mida kõrgemale, seda järsemaks muutub mäehari, suureneb alla kukkumise oht. Liigume nagu noateral, libiseme, võitleme, kaotame ja saavutame jälle tasakaalu. Teeme kõik, et ei kukuks järsakust alla. Tudzi t?ei ? tänan sind, jumalik mägi!

Tipus puhkame. Edasi järgneb järsk lumine kallak, tõusust ohtlikumgi. Pingutan kogu jõudu, et mitte alla lennata. Haaran kätega juurikatest ja kaljuservadest, enne hoolikalt neid kangutades, tunnetamaks, kas kivilahmakad on oma pesas küllalt tugevasti kinni. All pole muud kui tühjus. Enne loojangut istume kurul ja pildistame kaduvat päikest.

Paremal, näitab meie kandja ehk ?erpa Raj Kumar kaugele kahe suure aheliku vahele, asub Annapurna oma tippudega. Vasakul ähmastub loojangus Dhaulagiri sakiline selg ? seal on seitsme päeva teekonna kaugusel viimane keelatud kuningriik Lo Monthang. Ingliskeelne maailm tunneb seda Mustangina. Siit, meie nägemise ulatuse piirimailt, saab alguse 780 ruutmiili suurune riigike. Maailma sügavaimas kanjonis asuv hääbuv kuningriik on viimane lapike ehedat Tiibetit. Keeruline ligipääs on säilitanud Nepaali kuningriigi territooriumil tükikese kaduvat maailma. Nepaal on ainuke riik maailmas, kus riigiusk on hinduism. Lo Monthang on iidne budismi kants. Iseseisev kuningas Raja-Jigme on selle dünastia 25. valitseja. Vist viimane, sest tema ainuke, kaheksa-aastane poeg hukkus õnnetult.

14.?16. sajandini oli Lo Monthang Lhasa järel tähtsuselt teine kaubalinn ? sealse oru kaudu käis suurem osa Tiibeti ja India vahelisest kaubandusest. Sool oli selle maa rikkus. Põldudel kasvasid tatar ja riis. Lehma ja jaki järglaste dzode karjad olid suured. Sealsetes suurtes kloostrites säilitati tohutul hulgal budistliku kultuuri rikkusi. Tiibeti kloostrites oli ka palju raamatuid, neid osati trükkida ammu enne, kui Euroopa selle tehnika avastas.

Täna teavad sellest maanurgast vähesed. Arvatakse, et esimene valge inimene ?veitslane Hagen jõudis sinna alles 1950. Viimastel aastatel reisib selles piirkonnas keskeltläbi 600 turisti aastas. Nepaal ei soosi turismi, tülikas ja kallis on saada ka Lo Monthangi luba. Üks päev maksab 70 dollarit. Peale selle tuleb turistil kinni maksta kogu killavoor, kes ta moona ja kola tassib. Kohapeal ei ole midagi saada ja ka elamine tuleb seljas kanda. Turisti kulul reisib ka giid ja üks kohalik politsei, kes jälgib, et võõramaalane ei läheneks keelatud kohtades Tiibeti piirile, ei suhtleks familiaarselt kohalikega ega teeks nendega äri. Isegi kui soovid kloostrile annetust teha, pead summa andma Katmandus viisat vormistavale riigiametnikule.

Muidugi saab ka teisiti, aga nii näeb ette kord. Pea ainus võimalus seal liikuda on jalgsi. Kallis variant Mustangi jõuda on helikopter. Odavam, aga ka raskem võimalus on alustada retke Pokharast. See tähendaks kuu aja pikkust edasi-tagasi kerimist mägedes üles-alla ja kogu kola kaasas vedamist. Muidugi tuleb appi võtta hulga kandjaid ja muulasid, ega kuu aja moona seljas ei tari.

Silmad naudivad lõputuid mägesid. Alustad retke üle rippsilla marssides, all kohisev türkiissinine jõgi. Jalgrada ? parajalt nii lai, et mahud teisest mehest mööda trügima ? tõuseb tasapisi taevaserval sinavate mägede poole. Talvine päev on mõnus, kiire käik ei pane higi voolama. Kaunis on see maailma katus. Kohati on mäekülgedesse raiutud astmed, siis on mõni samm siledat maad ja väike langus, edasi jälle tõus ja astmed. Nii kulub tunde. Vahepeal möödume paigast, kus mõni päev tagasi oli varisenud mitu majatäit mäge. Hakkad aduma mägede kohutavat väge. Väike värin käib läbi kõhu. Ometi asuvad nii mõnedki külad ohtlikult rippuvate kaljunukkide all.

Jõuame kuulsate Tolkieni paharettide metsadesse, oleme lummuses, mõni samm ja kivihunnikust saab võlumets. Meie aedade pisike rododendroni põõsas on seal pea paarikümnemeetrine hiiglane. Teed sammu ja teise, jääd seisma, viskud pikali pehmesse samblasse, vaatad üles, kogu taevas leegitseb roosades, punastes, lillades kirgastes puhastes värvides. Ülal püha taeva valgus, all müstiline roheline sammal, sammal tüvedel, sammal rippumas puhmas habemena puudel, sammal hõljumas kui haldjate juus, sammal kividel ja jões. Mitte selline roheline nagu meil, vaid palju soojem, kollakam ning päikselisem. Iga samm kannab sind läbi võluriigi, oled siin kõrgel nagu omaks võetud, iga vastutulija tervitab sind sõbralikult: ?Namaste!? Hõikad sama vastu ja jalg liigub kergemalt kõrgemale.

Poolel teel Lo Monthangi peatusime väikesel külaturul: hõbedast käevõrud, helesinine türkiis, punakas korall ja lasuriidist ketid, keed, villased mütsid-kampsunid. Samas märkan ehedaid Tiibeti rituaalseid esemeid nagu inimpealuudest vanad ohverdusnõud, väliskülgedele graveeritud jumalused Mahakalad, sisemus kaetud hõbedaga. Leian ka neitsi sääreluudest pasunad, kaetud hõbeplaatidega, samuti noa, millega surnutelt liha kooriti ja kotkastele söödeti. Peen ja väga vana töö. Vanad ja meile võikad asjad, aga seal tavalised.

Gorepanis on meie reisi lõpp. Ühel platsil on mehed tapnud ja nülginud suure jaki. Lõppemas on liha jagamine, külas on 35 peret ja täpselt nii paljudeks portsjoniteks on loetud ka lihahunnikud. Järgmisel päeval on rituaalne püha, mil laual on ohvrilooma liha. Sellest ka meeste tõeliselt pühalik olek. Töö lõpetamine käib nagu meilgi kombeks: klaas kanget puskarit hinge alla, varrukaga ninaalune puhtaks, oma lihakompsuke kaenlasse ja koju. Ka meie saame järgmisel päeval osa võrratust pidusöögist. On nii sarnast meie koduse piduroaga kui ka palju erilist. Tuleb välja, et ka kartuleid karris, ingveris ja mees saab praadida hoopis erilisel viisil. Mõnusa nimega momod on maailma parimad lihaga pelmeenid. Magustoiduks pakutakse nepaali õunapirukat hõrgus tainas. Meiegi pagarid võiksid seal õppida, kui lihtsatest asjadest saab hõrgutisi nokitseda.

Hommik on võrratu, õhk puhas ja kirgas, hingamisest võiks joobuda, nii klaar on see taevane nektar. Pühade hommik on pidulik. Miski ei toimu ilma munkadeta, klooster on kõiksuse keskus. Pidulikult möirgavad pühad pasunad, vasksete taldrikute tuhmid matsud hõiskavad mägedele. Kutse kloostrisse lõpetab munkade madal jorin. Üsna pisikest kasvu mehed lasevad selle madala tõrre põhjast tuleva heli kuuldele kusagilt kõhu sügavusest? Tseremoonia lõpetab chöd, osa rituaalsest toidu ohverdamisest esivanematele ja vaimudele. Mõnusalt tõmpsuvad pisikesed trummid damaru?d, ka neid tehti kunagi kolpadest.

Viimased päevad veedame Pokharas, puhkame ronimisest. 1990ndatel aastatel olid seal head ajad. Turist tõi raha, ehitati massiliselt. Aga kunagi pole Annapurna piirkond olnud nii popp kui Everesti alad. Täna on enamik hotellidest tühjad, osa suletud, suured restoranid on õnnelikud, kui paar sööjat päevas läbi astub. Haruldaselt kaunid ka?miiri ja tiibeti vaibad ning suveniirid on poolmuidu. Iga poemees on tänulik, kui turist sissegi astub.

Tõmban jalad enese alla, sulen silmad ja sulan vaikselt rituaalsesse vaimu maailma. Hing lendab kuhugi kõrgele, vaatab ülalt alla, lendab aina kõrgemale ? sinna, kuhu lind kunagi ei lenda, ainult Nepaalis võid kogeda midagi sellist. Oleme ju lähemal jumalatele kui kunagi kusagil mujal. Nepaal on maa, kus jumalikud ja surelikud elavad pea alati kõrvuti. Kusagil pole nad nii lähedased. Kohalikud usuvad, et igal mäel elab jumal, iga tipp on jumalanna.

Tänapäeva pahed pole sinna veel päris kohale jõudnud, inimesed on ausad ja usuvad, et hea olles on ka teistel hea. Mõnus on maailma katuse serval.

Autor: Madis Eelmaa

Hetkel kuum