Kena sügisilmaga pole nelikümmend kilomeetrit kõrtsiteekonnaks sugugi palju, arvasin ma. Maamoodi seapraad hapukapsaga, mure kollane kartul ? selle pärast võib sõita küll. Kõrts oli nagu kõrts ikka: hämar ruum, et elektrieelset aega paremini välja mängida, pikad lauad ja pingid, vankrirattad jms. Seapraadi hapukapsaga ei olnud. Olid hoopis ?Kanakott?, ?Hallitanud kana?, ?Seenemüts?, ?Tõde ja õigus?, ?Kassikõht? ja ?Tule mulle külla?. Selline ilukirjandus pole roogades orienteerumiseks mitte kõige sobivam vahend, isegi kokal läks ?Sa vana pipar? piprapihviga segamini. Nii et kuigi olime tellinud hapukapsastega seapraega kõige sarnasema roa ? sea sisefilee t?illi, ananassi ja banaaniga (ilukirjandusliku pseudonüümiga ?Sa vana pipar?) ? saime hoopis pealinna turistitänavate tõmbenumbri piprapihvi. Kui oled tükk aega oodanud ja kelner seisab vale roaga laua kõrval, peab olema erakordselt väikese isuga, et veel kord sama aeg oma seapraadi olla nõus ootama. Kuigi oleks võinud ? piprapihv peaks menüüs olema pipra-soolapihvi nime all.

Millistele külastajatele võiksid olla mõeldud road nimedega ?Vallasant?, ?Vallavaene?, ?Selge sohk? ja ?Sinine esmaspäev?? Kes juhuslikult ei tea ? sinise esmaspäeva tähenduseks annab sünonüümisõnastik joomaahastuse, kassiahastuse, pohmelli. Joomaahastuse-nimelisel kapsasupil polnud alkoholi järelmaitset küll tunda, tavaline süütu kodune kapsasupp, pealegi päris maitsev. Marineeritud tursk oli ka hea, vist seetõttu polnud tal varjunime vaja.

Arve saamiseks nägin kõvasti vaeva. Esialgu anti arve asemel kaardimakse kviitung. Kui sellega rahule ei jäänud, siis kriipseldati toidunimed ja hinnad ühele tavalisele paberilipakale. Alles kolmandal katsel sain korraliku t?eki, kus ka firma nimi ja muud andmed peal. Kehv maitse jäi suhu, ja mitte ainult toidust.