Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Libamaakler lööb vahendusteenuse hinna alla
Eesti kinnisvaramaaklerid tegutsevad kas äriregistrisse kantud kinnisvarafirmade volitustega või FIEdena.
Endast lugupidavad firmad hoolitsevad pidevalt oma maaklerite professionaalsuse eest, suunates neid maaklerite kursustele ning korraldades neile regulaarselt täienduskoolitust.
1997. aastal asutatud Eesti Kinnisvaramaaklerite Koda alustas 2001. aastal maaklerite atesteerimist ja on praegu Eesti riigi poolt aktsepteeritud kutset omistav organ. Atesteeritud maaklerite arv on aasta-aastalt kasvanud ja ulatub praegu 130ni. Eksamile pääseb laitmatu reputatsiooniga maakler, kes on oma alal töötanud vähemalt kaks aastat ja kes kohustub oma töös järgima heade tavade koodeksit.
Vastavalt kutseseadusele annab kutset omistav organ atesteerimiseksami edukalt läbinud spetsialistile kinnisvaramaakleri kutsetunnistuse. Lisaks sellele, et eksamikomisjon veendub maakleri teadmiste põhjalikkuses, viitab ka kutsetunnistuse andmine sellele, et tegemist on oma ala professionaaliga.
Tegemist on seega inimesega, kelle hoolde võib usaldada nii oma kinnisvara müügi korraldamise kui ka oma ostusoovile vastava vara leidmise.
Paraku ei ole kõik siin ilmas nii süütu ja ilus, kui esmapilgul võib paista. Haritud, oma tööd armastavate ja kliente ning häid tavasid austavate kinnisvaramaaklerite kõrval sebib ringi üsna arvukas seltskond selliseid ?maaklereid?, kellel ei ole suurt aimu maakleritööks vajalikest teadmistest, kes ei saa või ei julge ennast avalikult maakleriks nimetada, rääkimata sellest, et ta oleks äriregistris maaklerina registreeritud.
Need isehakanud maaklerid pakuvad oma teenuseid korterelamute trepikodades, bussiootepaviljonide seintele kuulutusi kleepides ning isegi internetiportaalides, kuhu nad panevad üles ametlike müügikuulutuste vigaseid koopiaid. Ühisteks joonteks on neil asjaajamine ilma ametlike dokumentideta, nii vähese töökuluga kui võimalik, nad ei esitle end nimekaardi esitamisega, vahendustasu võetakse vastu vaid sularahas ja riigile makse ei maksta. Ostjates huvi äratamiseks näitavad nad oma kuulutustes objekti müügihinda 5000?10 000 krooni madalamana, kui see on omaniku ja ametliku maakleri vahel kokku lepitud.
Libamaakler tegutseb peaaegu alati ilma omaniku volituseta, aga samuti püüab ta oma ebakompetentsuse varjamiseks objekti ettenäitamise veeretada ametliku maakleri peale, teatades viimasel minutil, et tal tulid ootamatud asjaolud vahele ja ta ei saa kohale tulla.
Kuna paljudel puhkudel jääb seetõttu kellelgi soovitud ost sooritamata või oma vara loodetud tähtajaks müümata, siis on kinnisvaramaakleri teenuste kvaliteedis pettujaid üsna palju. Teinekord õnnestub mõnel libamaakleril oma vaheltnäpatud vahendus siiski tehinguni viia, samal ajal kui aus maakler (kinnisvarafirma), kes on tööd teinud ja kulusid kandnud, jääb pika ninaga.
Oma enam kui kümneaastase kinnisvaratöö kogemustele tuginedes tahaksin soovitada kõigile, kes kavatsevad kas oma kinnisvara müüa või üürile anda, või kes soovivad kinnisvara osta või üürida, valida endale abiliseks legaalselt tegutsev kinnisvarafirma, parem veel, kui firma töötajaskonnas on ka kutselisi maaklereid. Valida tasub pigem veidi kallim teenus, kuid selle eest võib olla muretu, et kliendi huvid on maksimaalselt kaitstud.
Autor: Martin Kõiv