Seadus paneb internetifolkloori koguma

?Me hindame ning arhiveerime kõik, mis on väärtuslik. Me ei saa käsu korras inimestelt neid kultuuriväärtusi nõuda ning repressioone rakendada. Kõik on puhtalt vabatahtlik,? lisas Valm.

?Kuigi võrguväljaandeid on arhiveeritud juba kümnendi jagu, on säilinud veel oi kui palju küsimusi. Valiku tegemine on nendest vaid üks,? ütles Valm.

Kulutused folkloori kogumiseks on väikesed. Vaja on muretseda server materjali talletamiseks ning luua kaks uut töökohta ? arvutispetsialistile, kes tegeleks arhiveerimisega ning asuks tööle kohe, ja folkloristile, kes materjali kaardistaks ja kelle töö algaks 2007. aastal.

Kultuuriministeeriumi infotehnoloogiabüroo juhataja Indrek Eensaare sõnul on projekti maksumus 380 000 krooni ning selle katab peaasjalikult rahvusraamatukogu ning osaliselt ministeerium otsetoetusena.

?Tööjõu maksumuseks on plaanitud 30 000 krooni ning ülejäänu on riist- ja tarkvara soetamine. Serveri ostab raamatukogu ning tarkvara tellib raamatukogu tehnikaülikooli spetsialistidelt,? ütles Eensaar.

Kirjandusmuuseumi folklorist Arvo Krikmann võrdles internetifolkloori kogumist põhjatu kaevu pumpamisega. Tema hinnangul on sellist projekti hädasti vaja, kuid talle kui folkloristile on huvitavamad rohkem n-ö peldikuseinaks ristitud kommentaariumid, kus liigub uudiskeel.

Kui praegune seadus nõuab igalt väljaandelt kümmekond eksemplari raamatukogudele, siis uuenenud seadus looks täiesti uudse pretsedendi ? hakatakse koguma kultuuriväärtuslikku ning säilitamist vajavat rahvapärimust. Seda võib võtta kui tänapäeva regilaulude kogumist või muistendimeistrite töö jätku.

Murelapseks kogu projekti teostamisel on kriteeriumid, mille alusel teoseid säilitamiseks valitakse. On küll välja töötatud Eesti rahvusliku kultuuripärandina säilitatavate teavikute kriteeriumid ja teavikute valiku otsustavad sundeksemplari saajate spetsialistid, kuid siiski on tegemist väga subjektiivse valikuga.