Seadus paneb internetifolkloori koguma

Siia alla kuuluvad nii blogid kui ka kunstilise väärtusega kirjutised, luuletused, helid ja videod.

?Me arhiveerime nii teksti, mis internetis on, kui ka veebiaadressi, kus see avaldatud on,? ütles rahvusraamatukogu peadirektor Tiiu Valm.

Valmi sõnul on valiku tegemine arhiveeritavate materjalide üle subjektiivne, kuid Eesti ei ole esimene, kes võrguväljaandeid arhiveerima hakkab, nii et malli saab võtta teistelt riikidelt.

?Me hindame ning arhiveerime kõik, mis on väärtuslik. Me ei saa käsu korras inimestelt neid kultuuriväärtusi nõuda ning repressioone rakendada. Kõik on puhtalt vabatahtlik,? lisas Valm.

?Kuigi võrguväljaandeid on arhiveeritud juba kümnendi jagu, on säilinud veel oi kui palju küsimusi. Valiku tegemine on nendest vaid üks,? ütles Valm.

Kulutused folkloori kogumiseks on väikesed. Vaja on muretseda server materjali talletamiseks ning luua kaks uut töökohta ? arvutispetsialistile, kes tegeleks arhiveerimisega ning asuks tööle kohe, ja folkloristile, kes materjali kaardistaks ja kelle töö algaks 2007. aastal.

Kultuuriministeeriumi infotehnoloogiabüroo juhataja Indrek Eensaare sõnul on projekti maksumus 380 000 krooni ning selle katab peaasjalikult rahvusraamatukogu ning osaliselt ministeerium otsetoetusena.

?Tööjõu maksumuseks on plaanitud 30 000 krooni ning ülejäänu on riist- ja tarkvara soetamine. Serveri ostab raamatukogu ning tarkvara tellib raamatukogu tehnikaülikooli spetsialistidelt,? ütles Eensaar.

Kirjandusmuuseumi folklorist Arvo Krikmann võrdles internetifolkloori kogumist põhjatu kaevu pumpamisega. Tema hinnangul on sellist projekti hädasti vaja, kuid talle kui folkloristile on huvitavamad rohkem n-ö peldikuseinaks ristitud kommentaariumid, kus liigub uudiskeel.

Kui praegune seadus nõuab igalt väljaandelt kümmekond eksemplari raamatukogudele, siis uuenenud seadus looks täiesti uudse pretsedendi ? hakatakse koguma kultuuriväärtuslikku ning säilitamist vajavat rahvapärimust. Seda võib võtta kui tänapäeva regilaulude kogumist või muistendimeistrite töö jätku.

Murelapseks kogu projekti teostamisel on kriteeriumid, mille alusel teoseid säilitamiseks valitakse. On küll välja töötatud Eesti rahvusliku kultuuripärandina säilitatavate teavikute kriteeriumid ja teavikute valiku otsustavad sundeksemplari saajate spetsialistid, kuid siiski on tegemist väga subjektiivse valikuga.

Valmi sõnul on Eesti üks viimaseid riike maailmas, kes internetifolkloori ei kogu.

?Näiteks Norras on internetist kultuuriväärtuste kogumisega tegeletud juba ligi kümme aastat. Materjali hulk on meeletu ning nüüd alustavad nemad selle materjali katalogiseerimisega,? lisas Valm.

Kultuuriminister Raivo Palm­aru ütles seaduseelnõu Riigikogus esitledes, et arvestatav, ja mis veel olulisem, pidevalt kasvav osa Eesti kirjastustoodangust tehakse kättesaadavaks üksnes arvutivõrgu kaudu.

?Eesti Rahvusraamatukogu on alates 2000. aastast monitoorinud võrguväljaandeid ja selgus, et internetis lisandub aasta jooksul üle tuhande nimetuse selliseid võrguväljaandeid, mis vastavad Eesti rahvusliku kultuuripärandina säilitatavate teavikute kriteeriumidele,? ütles Palmaru Riigikogus.

Eelnõu kohaselt tehakse sundeksemplarid üldsusele kättesaadavaks interneti kaudu või erijuhtudel autoriseeritud töökohtade kaudu kasutamiseks teadustöös ja kunstiloomes. Sellised töökohad asuvad Eesti Rahvusraamatukogus ja Tartu Ülikooli raamatukogus.

Hetkel kuum