Reguleeritav radiaator aitab talvel kütte kulu vähendada

Meie klimaatilised tingimused on juba kord sellised, et üle poole aastast tuleb tegeleda ruumide kütmisega. Seejuures on oluline, et pea 80% Eesti kodudest ja kontoritest saab toasooja radiaatorite abil, millest enamik on seina paigutatud juba üle 30 aasta tagasi ning seetõttu veel vaevu vett peavad, rääkimata soojuslikust efektiivsusest ning välisilmest.

Elatustaseme ning ehitustegevuse tõusuharjal saab rõõmuga tõdeda, et nii nagu teiste ehitustoodete puhul, on ka radiaatorite valik tänase ehitaja tarbeks suur, võimaldades peale kütmisfunktsiooni ilmestada ka ruumide sisekujundust.

Keskkütteradiaatoreid saab jaotada peamiselt materjali, disaini ning funktsiooni järgi. Enim kasutatavaks küttekehaks on tänapäeval terasest paneelradiaator, mille peamisteks eelisteks on lai mõõtmeskaala, soodne hind, kiire reguleeritavus ning vähene tolmukoguvus.

Samuti pakub terasradiaator võimalust küttekeha ühendamiseks traditsioonilise külgühenduse kõrval ka alt, mil torusüsteemid jäävad enamikus põranda alla ega häiri silmi. Paneelradiaatorid on saadaval kõrgusega 200?900 mm ning pikkusega 400?3000 mm. Paneelradiaatorite paksus on määratud standardse kaheühikulise tüübitähisega, kus esimene number näitab kanalpindade ning teine number konvektorpindade arvu.

Ligikaudu ¾ turustatavatest radiaatoritest on tüübiga 22, enam levinud on veel õhem tüüp 11 ja paksem tüüp 33. Paneelradiaatorid eristuvad üksteisest peamiselt viimistlusdetailide osas.

Hinnavõrdlusi tehes peab aga eristama, kas tootega komplektis on ka kinnitusvarustus või tuleb see eraldi juurde osta, samuti on määrava tähtsusega soetatava radiaatori maksimaalne töörõhk, mis ei tohiks olla alla 10 Bari. Kui tavaliselt paigaldatakse paneelradiaator seinale, siis soovi korral saab radiaatorile soetada spetsiaalsed jalad küttekeha kinnitamiseks põrandale.

Paneelradiaatorit soetades ei tasu ka meelt heita, kui standardselt valge paneelradiaator ei kohandu hästi ruumi valitud sisekujundusega. Pulbervärvitöökojas saab radiaatorile anda soovitud välimuse, seejuures tuleb aga arvestada suuremate kulutustega.

Nostalgilisema valikuvõimalusena toob soojuse tuppa malmradiaator, mis küll maailmaturu ressursihindasid arvestades enam soodast lahendust ei paku. Malmradiaatori tugevuseks on kindlasti materjali pikaajalisus, millest ei pruugi aga Eesti veekvaliteedi puhul abi olla. Samas tuleb malmradiaatori puhul arvestada aeglase reguleeritavusega. Küllaltki populaarseks on aga osutunud eksklusiivsem malmradiaator, mida kasutatakse näiteks vanade mõisahoonete korrastamisel, vanalinna korterites ning mujal, kus on soov antiigihõngulise küttekeha järele.

Levinud lahenduseks on ka alumiiniumradiaator, mis on küll kallim paneelradiaatorist, kuid mille paigaldamine vana radiaatori asemele on santehnikule lihtsam.

Nii nagu paneelradiaator, on ka alumiiniumradiaator kiiresti reguleeritav, toote nõrkuseks tuleb aga pidada suurt tundlikkust küttevee kvaliteedi suhtes (pH tase) ning alumiiniumi ja vase ühildamise sobimatust, mis välistab reeglina vasksüdamikega gaasikatelde kasutamise koos alumiiniumradiaatoriga. Alumiiniumradiaator komplekteeritakse ribidest vastavalt köetava pinna mahule.

Nõudlikumale kliendile, kes soovib soetada küttekeha, mida ei peaks kardinatega varjama, saab leida lahenduse mahukast disainradiaatorite valikust. Näiteks on tänapäeva ehitustehnilisi lahendusi arvestades populaarsust kogumas põrandasse maetav kanaliradiaator, mis suurte klaaspindade juures võimaldab vaatevälja piiramata tekitada akna ette õhkkardina, mida põrandaküte teha ei suuda.

Aasta 2004 Euroopa disainiauhinna võitjaks osutus aga hoopis radiaator, mida saab erinevast puidust viimistlusmaterjale kasutades sobitada täpselt köetava ruumi sisekujundusega. Äri- või kontoripinna kujundamiseks tasub kindlasti kaaluda näiteks looduslikust kivist radiaatorit.

Et disainradiaatori lahendus leitakse mahuka värvi- ja materjalivaliku tulemusena, valmivad kõik küttekehad tellimuskaubana ning arvestada tuleb kuni kaheksanädalase tarneajaga.

Radiaatori täpseimaks valikuks on parim alus kütteprojekt. Juhul kui projekti käepärast ei ole, saab radiaatori dimensioneerimisel lähtuda köetava ruumi mahust, küttevee pealevoolu temperatuurist, küttevee äravoolu temperatuurist, toatemperatuurist ning hoone soojustuse tasemest.

Tähtsust omab hoone osa, kuhu radiaatorit kavandatakse ? näiteks trepikodades ning garaa?is ei ole ilmselt vajalik saavutada sama kõrgeid sisetemperatuure kui eluruumides. Rusikareegel on, et eluruumide võimsustarve on 20?40 W/m³ (üldlevinud 2,5 m lagede korral teeb see siis 50?100 W/m²), kus 20 W/m³ on väga hästi soojustatud uuseramu ning 40 W/m³ kohta on amortiseerunud hoone.

Üldiselt on mõistlik radiaator pisut üle dimensioneerida, et vältida sisepinnale sadestuva katlakivi põhjustatud võimsuse langust ja küttevõime vähenemist. Kuigi radiaatori asendus võib esmapilgul tunduda elementaarse tegevusena, nõuab protsess siiski korralikku läbimõtlemist, seega on mõistlik konsulteerida spetsialistiga. Küttekeha paigaldus tuleb aga jätta professionaalse santehniku hooleks.

Ruumikujunduse ja funkt­sionaalsuse kõrval tuleb radiaatorite valiku ning asenduse juures meeles pidada ka asjaolu, et termostaatidega varustatud hea reguleerimisvõimega radiaatorküttesüsteem tagab ka energiakulutuste kokkuhoiu, mis kütusehindade tõusu valguses kindlasti tähelepanuta ei tohiks jääda.

Autor: Frank Õim