Sooja hommiku inimene

?Näed, ütlesin, et ma ei tohiks rohkem, aga hajameelselt valasin endale,? ütleb vestluse käigus moekunstnik, kes väga armastab valget veini.

Vale unistus ja õige tegelikkus. ?Huvitav, miks ma moekunstnikuks õppisin? Kas tõesti sellepärast, et mu ema oli juba ees?? küsib ta iseendalt. ?Ma ei ole ju üldse moekunstniku tüüp! Imelik eriala. Asjadekeskne kõrgelennuliste ideede teostamine. Samas, disaini suunas tegutsemine oli normaalne, asi tundus hõlmatav. Pealegi andsin aru endale: see on kõige apoliitilisem kõikvõimalikest kõrghariduse variantidest!?

Ülikooli teisel kursusel käis Liivia Tallinfilmi kaadrite osakonnas tööd küsimas. Eluunistus oli saada filmikunstnikuks. ?Keegi õnneks ei naernud, aga anti mõista, et nii lihtsalt see ei käi.? Mõne aasta pärast, väga ilusal sügisesel päeval helistas üks meeshääl ja kutsus filmikunstniku assistendiks. Parimaks kogemuseks peab ta filmi ?Karge meri?. Peakunstnik oli Tõnu Virve, tema teha olid kostüümid. Filmikunstniku leiba maitses ta vaid aasta ? see eluunistus oli täitsa vale. Oma karjääri jooksul on ta töökohti vahetanud hiljemgi. Läheb uppuvalt laevalt esimesena, tunnistab ta ühtaegu kerge piinlikkuse ja uhkusega. ?Tunnen ära, kui on edasiminek või tagasiminek. Olin riigipalgal, siis tegin oma firma, et vaadata, mis tunne on. Kogemus oli väga hea, aga raamatupidaja peab tugev olema. Raha on abstraktne ja ma pole äriinimene. Mina olen see, kes peab reaalset tööd tegema, börsil tegutsejat minust ei saa.?

Planeerimisega olevat samuti kehvasti, isegi kahte tundi on vahel raske ette näha. ?Lapse tulek pani teisiti mõtlema. Ei tahtnud enam olla tubli, kuulus ja tähtis. Teen nii palju peakatteid, kui viitsin. Tänases moemaailmas olen olematu. See oli teadlik otsus, mitte pettumus. Lihtsalt üks eluetapp. Mis on järgmine, jumal teab.

Oo, Siluett! Liivia töötas aastaid Tallinna Moemajas, seejärel ajakirjas Siluett. Moemaja demonstratsioonid olid sündmused, mida bussitäied teismelised Kalevi spordihallis vaatamas käisid. ?Inimesed istusid nagu palvusel, õndsa näoga poodiumi poole,? muheleb Liivia.

Siluetis oli ta tänapäeva mõistes stilist. Otsis asjad, pani klappima, enamasti tegi ise meigi. ?Valitses tõeline butafooria: kõrvarõngad papirullidest, kübarad paberist.? Õnneks oskas Jüri Vendelin nii pildistada, et kõik näis ehtne. Suletud maailma kiuste olid moemajas Vogue?id olemas.

Moemaja kureeris õmblussüsteemi ja mitte ainult üle Eesti. Ka Ivo Nikkolo töötas moemajas. ?Mäletan, meid komandeeriti Ta?kenti. Kui uksest sisse astusime, tutvustasime, et oleme Tallinna Moemajast. Seepeale kostis: oo! Oo, Ivo Nikkolo! Oo, Liivia Le?kin! Ise ei teadnudki, et olime midagi nii erilist.? Silueti tiraa?, muide, oli 450 000.

Moekunstnikud on üks pere. 1990ndate alguses hakkas Liivia nüüdses kunstiakadeemias tunde andma. Kui tekstiilikateedri moeosakonnast eraldi moekateeder loodi, sai Liiviast selle juhataja.

Tagasihoidliku uhkusega tunnistab ta, et tunneb peaaegu kõiki moeäri tegijaid. Ainult viimase viie aasta lõpetajaid ei tunne. ?Terve teadliku elu, juba 40 aastat, on oldud asja sees.? Pärast Haapsallu kolimist on ta moekarussellist eemale hoidnud.

Liivia kinnitab, et Eesti moekunstnikud on nagu sugulased. Intriige ja kadedust ta siiski ei taju. ?Moekunstnikuks on väga raske saada. See, et ta võib kollektsiooni järel poodiumil modellidega kepsutada, tuleb ainult raske tööga.?

Kunstnikupesa või kontsern. Rõivaäri on suur ja globaalne. Et rongi peal püsida, ei saa seda teha hobi korras. Umbes kümne aasta eest asutas ta omanimelise firma, avas poed Tallinnas Viru ja Pühavaimu tänavas. Müüs hästi. Varsti oli pood ka Islandil. Ise kavandas, ise realiseeris.

?Selleks, et äri veel paremini oleks töötanud, pidanuks laienema. Moes on kaks valikut: kas olla oma kunstnikupajas või tööstuskollektsioonide looja suurfirmas.? Liivia loetleb ette Eesti rõivatööstuse suured nimed, väikefirmasid meelde ei tule. Endale analoogi otsides mainib, et kui ta aktiivsem oli, siis Thea Pilvetiga oli ehk sarnasust. Hetkel mitte. Ta otsus oli jääda sõltumatuks. ?Ennast ma juba lõksu panna ei lase.?

Kuidas sünnib TEOS? Valge paberiga märkmik on rullikeeratult kogu aeg kaasas. Kui tuleb idee, siis peab selle kohe paberile visandama. Ta ei suuda laua taha istuda ja looma hakata. ?Moekunstnik on õmbleja tööandja. Kui ise õmbled, oled lihtsalt üks koduõmbleja ja see oleks puhas raha raiskamine,? hindab ta ilma halvakspanuta. ?Noortel kolleegidel võib vastik lugeda olla, aga see on minu arvamus.?

Liivia on vanamoodne vahendites. Paber ja pliiats. ?Ma suhtleks arvutiga hea meelega, kui ta mind kuulata oskaks, aga ma ei viitsi klõbistada.?

Parim loomisaeg on sügis. Siis on kunstnikul ka sünnipäev. Asi, mida luua, sünnib ainult läbi iseenda. Ta loob neid asju, mida ise kanda tahaks. ?Samas, ma ise olen palju lihtsam. Ostaks kõik second hand?ist, kui saaks! Ega moe tegemiseks ei peagi ise moenarr olema.?

Tõsi, trend paneb raamid ja kandja peab leiduma. Püsikliente Liivial ei ole, seda on ta teadlikult ignoreerinud. Teeb ka tellimuse peale, aga eeldab, et inimese soov on põhjendatud. Põnevale inimesele võib riided otse selga teha.

Daamilik on vale sõna. Liiviale meeldivad soome ja rootsi naised. Eesti naised olevat liiga kammitsetud. Eriti uhke tunne oli siis, kui sakslasest sõbranna, kes terve sõpruskonna Vene tänava kübarakotta suunas, avastas, et nende peakatete taga on hea tuttav.

?Me ei ole daamid. Daamil on juukseseadja igal hommikul, kindad, kingad, kübarad ja kotid kogu aeg ühest komplektist. Daamilik on vale sõna tänapäeva naisele. Täna on võimalik daam olla, aga kohatu.? Liivia loodab välja mõelda selle õige sõna, mis iseloomustaks neid naisi, kellele ta loob. Seniks soovib ta naisele anda väärikust.

Taevas pea kohal. Liivia suur mure on, et loodus läheb käest ära. ?Kardan, et meie silmad näevad veel väga kohutavaid asju. Eriti on hirm väikese poja pärast. Iga kord, kui kilekoti või topsi ära viskan, on valus. Olen valmis, et minna oma pudeliga piima järele ja panna see riidekotti. Aga ei saa!? Vastukarva on talle kõrvaliste pisiasjade ja suhete ületähtsustamine. Seetõttu ei loe ta naistekaid. ?Et elus järjel olla, peab juurde õppima.? Liivia hobi on selili maas lamades taevast vaadata. ?Siis ma ei mõtle ega tee kavandeid. Ammutan jõudu ja puhastun.? Teda võib näha Augustibluusil ja Alice Cooperi kontserdil rokkimas. ?Mul on vedanud: armastav mees, terve laps, soe kodu, töö, mis meeldib, ja head sõbrad.? Jutuajamise keskel jõuab ema Liivia vastata kõikidele poja küsimustele ning täita soovid kõrremahlast multifilmideni.

Autor: Anneli Aken