24. november 2005 kell 22:00

Teekott on 85 aasta vanune

Rahvapärimuse järgi sai teekoti kasutamine alguse teekaupmeeste tavast levitada teenäidiseid siidist kotikestes. Näidise saanud inimesed avastasid, et teed on võimalik proovida, lastes sellel tõmmata koos kotiga. 1920. aasta augustis esitasid Benjamin Hirschhorn ja ta vend Louis USAs taotluse patenteerida ülevalt paelaga kokku tõmmatud ja kinnihoidmise sildikesega tekstiilkangast ?teepadrun?. Sellele taotlusele järgnesid mõni aasta hiljem veel kaks taotlust, mis kõik ka rahuldati. Andmeid ei ole aga selle kohta, millal algas teekotikeste tööstuslik tootmine. Teepadrunitega samal ajal võeti kasutusele teekotid, mis olid valmistatud marlist ja kokku õmmeldud.

Järgmine suurem muutus toimus USAs tänu paberitootmisettevõttele C. H. Dexter & Co. 1930. aastate alguses töötati seal välja ja patenteeriti pikakiuline paber. Algul ei kasutatud seda paberit toiduainete juures, vaid elektrolüütkondensaatorite valmistamisel ja vahapaberi pakkimiseks. Läbimurre saabus viskoossuse töötlemisega, tänu millele muutus paber tugevaks ka märjal kujul ja sobivaks ka teekottides kasutamiseks. Seni oli paberist teekottide tegemist piiranud asjaolu, et teelehtede läbi marli koe välja imbumise takistamiseks tuli kasutada kallist suurelehelist teed. Ka sai seda paberit nüüd õmmelda.

Enne uuendusi oli C. H. Dexter & CO teinud läbi madalseisu ja pääses 1936. aastal likvideerimisest tänu sellele, et müüs oma Ühendkuningriigi patendiõigused ettevõttele Crompton Paper Co. See firma töötas välja teekottideks sobiva lahenduse ning need kaks ettevõtet on kogu maailmas tänapäevani peamised teekottide tarnijad, olgugi et suur osa materjalist on täielikult sünteetiline.

1939. aastaks olid teekotid USAs juba laialdaselt kasutusel, kuid Inglismaal veel tundmata. Tetley Ironside Tetley-Jones, kes 23 aasta vanuses pärast isa surma haaras kontrolli teetootmisega tegeleva maineka ettevõtte Joseph Tetley Ltd. üle, külastas nende 1888. aastal rajatud Ameerika ettevõtet ja selle edu avaldas talle muljet. Ta lasi ühe masina saata Inglismaale, siis aga sekkus plaanidesse sõda. Vabrikut Londonis pommitati sõja ajal ning arvatakse, et masin hävis.

Sõja lõpp ei toonud kaasa normaalsesse elurütmi naasmist. Mõnes mõttes oli toiduainete normeerimine veelgi rangem kui sõja ajal. Ekspordi jaoks oli siiski võimalik saada impordilitsentse ja nii toodigi 1940. aastate lõpul USAst kaks masinat ja teekotimaterjali ning Skandinaaviamaades tekkis väike turg. Masinad, mida vabrikus tunti kui ?halle daame?, suutsid toota 40 kokkuõmmeldud teekotti minutis. Need kotid olid aga siltideta. Briti turule sobis see tõenäoliselt hästi, sest teed valmistati traditsiooniliselt teekannus. Vähem sobis see aga Skandinaavia turu jaoks, sest seal lasti teel tõmmata kõrgetes klaasides.

Mingil määral müüdi teekotte enne toiduainete normeerimise lõppu ka koduturul ning selle lõpp andis tõhusa impulsi tehnoloogia arengule. Ilma sildita teekottide juures võeti kasutusele kuumuse abil kokku sulatatav materjal. Saksa masinaga Constanta sai toota kahe kambriga teekotte, mida eraldas kokkumurtav sisetihend. Kambrid olid kinnitatud metallklambriga, mille külge omakorda oli kinnitatud pael ja sildike. Sellist tüüpi sildiga teekotti kasutatakse tänapäevani.

Tetley-Jones uskus alati, et teekaubanduse tulevik peitub teekotis hoolimata sellest, et USAs mõjutas müüki lahustuva tee kasutuselevõtmine. Lahustuv tee ei osutunud siiski kuigi populaarseks ja hoolimata kvaliteedi märgatavast parandamisest moodustab ta jätkuvalt vaid väikese osa turust.

Teekoti populaarsust vähendas ka ?apelsinimaitse?, mille tingis kuum­tihendava ühendi kasutamine. Lõpuks leiti probleemile lahendus, Cromptons oli toiduainetööstusele sobivate materjalide tootmises teinud ära suure arendustöö ? ja sellest ajast alates hakkas teekottide populaarsus jõudsalt kasvama.

Järgnevate aastakümnete jooksul tegi teekott läbi püsiva arengu ning pakitee languse; 1980. aastateks moodustas teekott turul 48%; 1985. aastaks juba 67% (1990. aastal oli selle osakaal turul 76% ja 1999. aastal 92%).

See turg oli aga siiski muutumas ja teekotid olid saamas lihtsalt üheks kaubaartikliks. Näiteks mitmed pakkimisega tegelevad tööettevõtjad, kes sageli kasutasid pruugitud seadmeid, mille olid välja vahetanud tunnis 2000 teekotti toota suutvad uued masinad, tarnisid teepakke väikestele selvekauplusekettidele ja uutele turule sisenejatele.

Autor: Age Inno

Hetkel kuum