Gaasi ei kasuta ainult gaasipliidid

Maagaasi jaoks mõeldud düüsid on umbes kaks korda suuremad kui vedelgaasi omad. Põhjus on lihtne ? vedelgaas sisaldab rohkem energiat, seega võrdväärse leegi saavutamiseks on vedelgaasi puhul vaja väiksema läbilaskega düüsi.

Gaasipliitide maailmas ei ole viimase paarikümne aasta jooksul toimunud suuri arenguid. Gaasi põletatakse nüüd küll efektiivsemalt kui nõukogudeaegsetes gaasipliitides. Mõnel mudelil on lisandunud elektriline süüde, aga see on ka laias laastus kõik. Suures plaanis on gaasipliit samasugune nagu aastaid tagasi.

Küll on aga populaarsust kogumas gaasiga töötavad sooja vee ja küttesüsteemid. Neid on mitmesuguse võimsuse ja suurusega. Pisemad seadmed ei võta palju ruumi ja kütteseade ning kiirveesoojendi mahuvad mõlemad ilusti ära standardse gaasipliidi korpuse sisse.

Gaasi kasutamine koduses majapidamises on suhteliselt ohutu. Gaasi põledes ei eritu tahma ega kahjulikke aineid.

Ainus risk on gaasi võimalik lekkimine. Õnneks juhtub seda harva, kuna gaasitorud on metallist ja ilma väliste teguriteta need lekkima ei hakka.

Vedelgaas on iseenesest värvitu ja lõhnatu, mittetoksiline gaas, millele on just võimaliku lekkimise tuvastamiseks lisatud lõhnaaineid. Kui siiski peaks toimuma gaasileke on see spetsiifilise lõhna tõttu kergesti tuvastatav.

Lekke korral tuleb sulgeda ballooni ventiil, ühendada balloon süsteemist lahti ning viia värske õhu kätte. Vältida tuleb elektriseadmete kasutamist lekke ajal. Gaas võib plahvatada tulede sisse-välja lülitamisel lülitis tekkida võivast sädemest. Ruumid tuleb pärast leket korralikult tuulutada ja ventileerida.

Gaasiballoonile asukohta planeerides tasub arvestada sellega, et gaas on õhust raskem. See seab paigutusele oma nõuded ? ballooni ei tohi hoida keldris ega näiteks kanalisatsioonikaevu läheduses. Asukoht peab olema eemal sokli- ja keldrikorruse ustest. Nii välditakse seda, et lekkiv gaas koguneb keldri põrandale või muudesse madalatesse kohtadesse.