Tavateadvuses on ärimehe sünonüümiks saanud suli, varas, petis. Avalikkuse ette jõudvad järjest uued ärimeeste ebaeetilise tegutsemise näited ? värskeim neist LHV ? kahjuks ainult süvendavad sellist arusaama. Tegemist on siiski erandliku käitumisega ning sellise üldistamisega tehakse liiga enamikule ettevõtjaist. Arvan, et sellist suhtumist aitab muuta see, kui üldsus tajub ettevõtja tegelikku rolli ühiskonnas. Vaatamegi seda pisut lähemalt.

Ühiskond areneb majanduse toel ja ettevõtjad on need, kes hoiavad püsti majandust ning omakorda seda edasi arendavad. Ettevõtjate otsene panus on maksutulud, mida korralikud ärimehed maksavad oma toodangust või teenuste eest saadavast tulust ning kasumist, kui nad seda ettevõttest välja viivad. See on see raha, mida me jagame riigieelarve kaudu ringi ühiskonna muudele valdkondadele ? haridusele, tervishoiule, sotsiaalkuludeks, teede ja tänavate hoolduseks jne.

Positiivsema poole pealt saame rääkida veel majanduslikust patriotismist ja tervest hulgast eeskujulikest ettevõtjatest, kes oma tegevusega on enda valdkonda tublisti edasi viinud ning selle kaudu suurendanud oluliselt riigi maksutulusid.

Hoogne majanduskasv näitab, et Eesti majandus on kiiresti kasvanud. Areneva majanduseta pole ka kogu ühiskonna kiire areng mõeldav. Ilma selleta ei suuda me täita oma olulist prioriteeti, milleks on elatustaseme kasv. Mida kiiremini kasvab majandus, seda kiiremini suudame ühtlustada oma elatustaseme Euroopa vanade riikide tasemega.

Ma ei taha öelda, et meil pole tõsiseid probleem. On küll, probleem ulatub ärikeskkonnast palju kaugemale ? küsimus on ühiskonnas tervikuna, tema väärtushinnangutes.

Ärieetika ja korruptsioon on omavahel tihedalt seotud. Korruptsioon on nagu Siberi katk, mida me silmaga ei näe, ometi tajume üsna tugevalt haigusnähte enda ümber. Segadused riigihangetega, Euroopa raha jagamine sõpruskonnale, seadusemuudatused sõltuvalt konkreetse huvigrupi soovidele, avalikkuse õiglustunnet riivavad otsused, juhtumid, mida avalikkus tunnetab korruptsioonina, millele juriidiliselt justkui ei saa midagi ette heita ? kõik see on ka ametnikkonnale negatiivse pitseri jätnud. Ometi ei saa me siingi üldistada. Kõik ametnikud ei ole korruptandid ja sulid ega kipu müüma või andma mingi meelehea eest ettevõtjale konkurentsieelist.

Avalikul sektoril võib olla ainult üks saladus ? see on riigisaladus. Kõik muud ? palgad, otsused, määrused, lepingud, riigihanked, ELi fondide vahendite kulutamine ? peab olema avalik, nagu sektori nimigi ütleb. Avalik sektor peaks käima erasektorist sammu võrra eespool, olema eeskujuks, mitte ebaausa äri toetajaks.

Arvan, et võime ebaeetilise käitumise ilmingud, olgu avalikus või erasektoris, panna oma poisiohtu demokraatia kasvuraskuste arvele. Usun, et me kasvame suuremaist raskusist pikapeale välja. Meie ärikliima on juba paranenud. Täna on see midagi muud kui viis aastat tagasi ja see muutub ka edasi ? selgemaks, läbipaistvamaks, arusaadavamaks ja rohkem eetilisemaks.

Olen ehk vanamoeline, kui ütlen, et vitsahirm peab olema ? me peame karmistama karistusi ebaeetilise tegevuse eest, kriminaalkaristuseni välja, nagu on see Ameerika Ühendriikides. Vitsahirmul ja avalikustamisel on ennetav mõju ? karm karistus hoiab ära nii mõnegi rumaluse. Seepärast pean ka ajakirjanduse rolli meie ärikliima tervendamisel väga oluliseks. Ainult avalikustamisega teame, mis tõbi meid vaevab ja millist rohtu raviks vaja.

Koos ärieetikaga peame vaatama ka niisugust asja nagu usalduskriis äris. Usalduse puudumine ja kadedus takistavad ettevõtjail omavahel koostööd tegemast. Pean just koostööd kasulikuks partneritele, see on ka majandusedu alus. Heaks eeskujuks on itaallased, kes ei karda, et naabril läheb paremini ning teevad tihedat koostööd. Nende nn klastermajandus annab olulise lisaväärtuse nende tegevusele.

Kindlasti on vaja ka ettevõtjate ja töötajate koostööd tõhustada, sõltumata sellest, kas töötajad on ametiühingus või mitte. Töötajad peavad teadma, mis ettevõttes toimub. Mida rohkem töötajad teavad, mis suunas ettevõte tahab areneda, millised on firma eesmärgid pikemas perspektiivis, seda paremaid tulemusi nad oma töös näitavad. Siin tuleb rääkida ka ettevõtja sotsiaalsest vastutusest. Tööandja peab arvestama, et töötajal on perekond, lapsed, sest ta on end usaldanud tööle selle tööandja juurde. See tekitab hea ärikliima, mis on eriti oluline äri arengu seisukohalt vaadatuna, ja kindlasti parandab see ka ärieetikat.

Koostöö ühiskonnas laiemalt on käivitunud, meil veab seda tegevust Ühiskondliku Leppe Sihtasutus (ÜLS). Usun, et see aitab kaasa ühiskonna kui terviku eetilisemaks muutumisele. 2006. aasta riigieelarves on suurendatud ÜLSi finantseerimist, et paremini välja tuua leppe osapoolte potentsiaali ning uuendada lepet ennast. ÜLSil on võimalik taaskäivitada inimarengu aruande koostamise traditsiooni. See võimaldab mõista, kus me parasjagu oleme ja seega ka täpsemaid ja selgemaid eesmärke seada. Eesmärk ei ole ainult riigieelarve strateegia ega erinevate valdkondade rahastamisküsimused, vaid ka ühiskonna väärtushinnangute kujundamine.

Eesti olulisim loodusvara on inimene, kui põlevkivi kõrvale jätta. Me peaksime suutma inimest varasest lapseeast kasvatada eetiliseks, ausaks, edasipüüdlikuks ja loominguliseks ühiskonna liikmeks. Kui suudaksime oma tootele ja teenusele anda võimalikult rohkem lisaväärtust, on saadud tulu arvel võimalik maksta töötajaile inimväärsemat palka ning suurendada maksutulusid riigieelarvesse. Kõige selle tulemusena kasvab tervem ja tublim ühiskond.

Autor: Aadu Luukas