Töövõtjale jõudis kätte kuldne aasta

Sedavõrd head positsiooni kui aastaks 2006 pole Eesti ettevõtja jaoks varem olnud. Kui ilutseda, siis pole sedasorti väljavaateid olnud ka viimase 700 aasta jooksul. Samas on kasvanud ka ambitsioonid ja meid kannustab rahulolematus iseenda ja ümbritsevaga.

Pakun alanud aasta märksõnaks tööviljakuse. Just produktiivsuse kiire kasv tagab ettevõtjale edu nii lähemas, aga eriti just kaugemas tulevikus.

Sõlmprobleemiks nii majanduses tervikuna kui ka suure osa ettevõtjate jaoks on hea töötaja leidmine ja hoidmine. Äripäeva konverentsil Äriplaan 2006 ennustasid peaaegu kõigi majandussektorite autoriteedid, et loovad töökohti juurde. Paraku on inimeste arv Eestis piiratud, mis tähendab, et kõigile ettevõtjatele häid töötajaid lihtsalt ei jätku ning nii mõnigi ilus äriplaan jääb kindlasti selle taha pidama.

Möödunud aasta lõi ülimalt soodsa pinna just tööotsijatele. Turul pakutakse huvitavat ja ka suhteliselt hästitasustatud tööd seinast seina. Ekstreemse näitena kirjutas Äripäev sellest, kuidas ehitustöölisi on Eesti objektidele värvatud koguni Soomest.

Usun, et vahepeal kardetud töötajate väljavool Euroopasse on nüüdseks peatumas, sest tippspetsialistide palgatase on kohapealset ostujõudu arvestades jõudsalt lähenemas -Euroopa keskmisele. Konkurents kohapeal aga muutub üha teravamaks.

Ettevõtjad on oma eelarvetesse kirjutanud 5- kuni -10protsendise palgatõusu. Ma ei imestaks aga, kui paljudel juhtudel tuleb palka tõsta hoopis 15, 20 või rohkemgi protsenti. Meil võib tulla raskusi isegi aastaid meie heaks pingutanud spetsialistide hoidmisega, kes ei suuda magusatele otsepakkumistele vastu panna.

Palga tõstmine on teadagi libe tee. Iga lisakroon, mida me selle jaoks kulutame, iseenesest lisaväärtust ei too. Samas kaasneb sellega kaugesse tulevikku projekteeritud lisakulu, mida hiljem kärpida on äärmiselt valuline. Teinekord aitab töötajaid hoida ka firma maine, sõbralik õhkkond, peod, sportimisvõimalused jms. Mulle tundub, et parimaks viisiks töötajaid hoida on lisaks palgale jagada nendega omanikutulu, kaasates nad aktsionäride ringi. Aktsionärist töötaja võib leppida ka mõnevõrra madalama palgaga.

Ükskõik, kuidas me ei vaataks, kasvavad töötajatega otseselt ja kaudselt seotud kulud kiiremini, kui see meile meeldiks. Samas poleks tööjõukulude kasv traagiline, kui meie loodud väärtused ja müügikäive kasvaksid samas tempos.

Raskesse olukorda on sattumas eksportöörid, kes on rajanud oma äri siinsele odavale tööjõule. Näiteks arvukad tootmise Eestisse üle toonud Skandinaavia tehased ei suuda ilmselt oma toodangu hinda kuludega võrreldavalt tõsta ja on peagi sunnitud kas poe kinni panema või kolima Venemaale ja Hiinasse.

Roosilisem on pilt Eesti turule orienteeritud tootjatel ja teenindajatel, sest klientide kasvav jõukus peaks kompenseerima kulude kasvu firma sees. Paraku pole kõik nii roosiline, sest elav majandus muudab konkurentsi väga teravaks kõikidel rinnetel. Just praegu tasub ka turuliidritel karta, et neile ilmub üleöö konkurent, kes nende kliendid kas parema toote või odavama hinnaga üle lööb.

Kokkuvõttes pakun, et aasta 2006 saab olema kuldne aasta töövõtjale ning raske aeg tööandjatele, kes seda trendi alahindavad.