Oti pubi kestvalt Otepää esinduspubi

Üllatusi Otepää pubielu selleks talveks ei paku: uusi kohti pole avatud, vanadest on üks küll uksed kinni pannud, aga see oligi tühjavõitu.

Nii nagu Oti pubi ennast nime ja asukohaga ükskord linnakese esinduspubiks positsioneeris, nii on ta jäänud siiani: asub linna suurimal väljakul, pealegi on ott ju Otepääle nime andnud tegelane.

Ka menüü pole paari aastaga oluliselt muutunud. Ja miks peakski? Ikka on menüüs Mäemehe Unistus ja Ott Tehvandi Tornis. Ja Lapik Karu. Oti Silmaterad on vist uued, neid eelmisel aastal veel polnud, aga Oti Tasku, Karuoti Kasukas ja Siga Mesitaru Juures on vanad tuttavad.

Selline oti- ja mäemehemäng on menüü peateemaks, põgusalt lipsab sisse ka abielu- (Naisevõtt) ja poliitikateema (Punane Ime), aga siis on menüü koostaja naljasoon otsa saanud. Kreveti salat, kerge salat, spinatikreemsupp ja palju muidki lihtsaid roogi oleksid kui laenud mingist teisest menüüst, ei mingit ilukõnet, toiduained kirjas ja kõik. Nagu sabajagamise muinasjutus, kus esimesed said ilusad ja kohevad, viimased pidid palja nöörijupiga leppima.

Aga maitsevad need otid ja mäemehed hästi, sealjuures Siga Mesitaru Juures polnud miski tühi sumisemine, vaid priske ports hästimaitsestatud liha kartulihunniku ja salatimäega. Ka hapukoorega heeringast, mis muidu eelroaks mõeldud, sai priske ports, kui 18 krooni (!) eest keedukartuleid juurde tellida (need kallid keedukartulid olid küll napilt leiged ja väheke kuivanud).

Majaveine oli kaks valget ja kaks punast, täitsa kõlvuline valik, veinikaardi kokkupanekuga on üldse omajagu vaeva nähtud. Söögi saab kätte parajas tempos, ei liigset jooksmist ega ka ülearu venitamist. Supp ei jõudnud enne praadi veel otsa saada, aga kes seda aega ikka nii täpselt timmida oskab. Toitu tuleb tellida leti juures, kes pubis esimest korda ja letil olevat silti ei märka, võibki ootama jääda.

Söögi- ja joogikohad tahaksid ikka, et elu keeks neis hommikust õhtuni, et maja oleks rahvast täis, et kõigil lõbus. Ja kui on vähe vaiksem aeg, siis pannakse raadio või muusika kõvasti mängima, et melu ikka jätkuks, et vähemalt raadiogi lärmi teeks, kui inimesi napib. Oti pubis mängisid korraga täiel häälel nii teler kui raadio. Telerist tuli mingi suusavõistlus, see on siin muidugi püha üritus, mida iga enesest lugupidav pubi peab näitama. Ja igihaljad populaarsed meloodiad ei jäänud sugugi alla suusavõistluste kommentaatorile, ikka suutsid need ennast vahele ära pressida. Õnneks on Oti pubil teine korrus kah, seal oli natukene vaiksem. Aga ainult natukene.

Otepää on tuntud puhkuse ja kosutuse koht, siin võiks olla vaikne ja rahulik. Aga ei ole ju, suusanõlvadelt levivad lärmiraadiod, pubid on mattunud muusikasse, poodidest saab sundannuse sundmuusikat. Võib-olla arvatakse, et lumised künkad ja suured metsad on puhkamiseks liiga vaiksed kohad? Et inimesed võivad vaikuse käes vaevlema hakata? Ja et puhkajad tõeliselt lõbustada, keeratakse kõikide pillide nupud põhja.

Aitäh, aga minu pärast poleks küll vaja.