Eesti kasvu takistab tootmispindade puudus

Minu uurimuses ei sisaldu andmeid pealinna Tallinna ja sellega piirnevate valdade kohta, kuna siin on juba piisavalt tootmist, tööjõust on tõsine puudus ning palgatase on teistest piirkondadest märkimisväärselt kõrgem. Seetõttu pole enam arukas tööstusliku tootmise paigutamine Tallinna lähiümbrusesse.

Jätkasin oma uurimist Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel. Sel asutusel oma esindused igas maakonnakeskuses, teenindus on kvaliteetne ja asjalik ning enamikus neist saab oma asjad aetud isegi soome keeles. Probleemiks paistab siiski kujunevat see, et neil puudub otsustusõigus. Samuti jäi mulle mulje, et kohalikud poliitilised otsustajad ei ole huvitatud EASi esinduste tegevusest, teisiti öeldes - kohalikud jõud ei ole huvitatud oma piirkonna arengust! Millest küll selline ükskõiksus?

Osaliselt peitub vastus lähiminevikus: erastamise käigus läks suur osa maadest erakätesse, valdadel pole äritegemiseks sobivaid maatükke. Riigile kuuluvaist kinnistuist on enamik liiga suured ja raskesti osadeks jagatavad. Lisaprobleeme tekitab infrastruktuur - elekter, vesi, kanalisatsioon, samuti nende rajamis- ja kasutamiskulude jagamine kinnistuomanike vahel, aga samuti hädavajaliku infrastruktuuri puudumine. See on küsimus, mis tuleb kiiresti seadusandlikul tasemel lahendada.

Suurim probleem minu arvates on planeeringute puudumine. Vanade hoonete taaskasutamine sõltub eraomanike tahtest ja majanduslikest võimalustest. Suurem osa vanadest hoonetest ei vasta tänapäeva tootmistegevuse vajadustele, nende selleks kohandamine on väga kulukas. Võib tõdeda, et vaid Tallinnas ja selle ümbruses planeeritakse maa-alasid spetsiaalselt tootmise jaoks. Seegi toimub peamiselt erakapitali najal. Enamikus ELi maades on planeerimismonopol omavalitsuste käes ja need on kohustatud rajama ka vajaliku infrastruktuuri.

Uute tööstuspiirkondade rajamine on olnud üks ELi tähtsamaid eesmärke. ELi koguni 75protsendiliste finantseeringute abil on rajatud nn tööstusparke Iirimaale, Suurbritanniasse, Itaaliasse ja paljudesse teistessegi liikmesriikidesse. EL osaleb nii planeerimistegevuses kui ka infrastruktuuri (teede, vee- ja kanalisatsiooni-, elektri- ja andmesidevõrkude) rajamises.

Eesti peab otsustama, millised tema eesmärgid on prioriteetsed. Kui riik soovib välisinvesteeringute sissevoolu, seda, et välisettevõtted toovad siia oma kontorid, kõnekeskused või tootmisüksused, tuleb tal hoolitseda ka selle eest, et välisfirmadele on pakkuda soodsaid äripindu. Eraomaniku huvi on maksimeerida oma kasu. Väike vastuolu, kas pole?

Omavahelise kemplemise asemel võiksid poliitilised otsustajad keskenduda üle Eesti tööstusparkide rajamisele. Ühes maakonnas võiks neid olla mitugi, see oleks oluline töökohtade loomisel maapiirkondades. Uuringud kinnitavad, et sellised keskused on edukamad kohalikes tõmbekeskustes. Eestis võiksid tööstuspargid seega olla üle riigi, mitte ainult Tallinnas ja Tartus ning nende lähikonnas. Lisaks kohaliku tööhõive parandamisele tagaks see Eesti ühtlasema regionaalse arengu ning aitaks vältida suurte piirkondade tühjaksjäämist. Ja peamine - see kiirendaks Eesti majanduskasvu.