Eestil on oht provintsistuda

Kui analüüsida meie eripära teiste riikide ees, siis muutub pilt nukramaks: peale omanäolise vanalinna, millega tutvumine nõuab reisigrupilt maksimaalselt mõni tund, pole meil massidele suurt pakkuda. Tõsi - on ilusad metsad, puhas õhk, järved ja üksikud matka- ja suusarajad, kuid neid tootestada ja turustada on väga keeruline. Põhjus pole niivõrd selles, kuidas näeb välja meie üldine infrastruktuur või kui kaugel asuvad teineteisest vaatamisväärsused, vaid pigem turistide endi ootustes ja harjumustes. Austria suusamekadesse pole eurooplasele sugugi kallim sõita kui Otepääle ja et Pärnu imeilusate liivarandade kõrval on tal valida Lõuna-Prantsusmaa, Hispaania, Egiptuse või mõne eksootilise ookeanisaare beach'ide vahel, kuhu teeb reise sadu suuri ja agressiivseid reisikorraldajaid.

Tänane Eesti eesotsas Tallinnaga on kujunemas selgelt Riia, või tulevikus ka Peterburi, satelliidiks, kuhu eraldi sõidetakse vähe, küll aga võidakse siit läbi reisida. Selline tendents võib peagi muutuda meie mainekuvandis domineerivaks, hoolimata soojadest Welcome... lausetest. Selle maine loome me ise oma tegematajätmistega: just kolmas komponent - potentsiaali realiseerivad õiged juhtimisotsused - on Eestis rasked sündima.

Eesti erasektor on täna mitu aastat ees avalikust võimust - meil on hotellid, me pakume süüa, meil on reisijaile välja pakkuda kvaliteetne ja mitmekesine transport ning usaldusväärne jaekaubandus. Me tõstame standardeid ja koolitame spetsialiste. Kuid kas tõesti peab eraäri hakkama eest vedama kogu Eesti infrastruktuuri arengut või regionaalpoliitikat? Arglikke näiteid jagub: juba enam kui kaks aastat tagasi pakkusid hotellid Tallinna linnale ja EASile 2 miljonit krooni aastas, et luua ja panna tööle esimene igapäevaselt riigi turundamisega tegelev büroo.

Korduvalt on räägitud välikäimlate nappusest, kotikrabajate ja taksonduse maffiast, mis korduvkliente Tallinnast eemale peletavad. Kuid me ei suuda ka kaugeltki kõiki esmakordselt Eesti vastu huvi tundvaid gruppe vastu võtta. Eelmisel aastal oli Tallinn sunnitud ütlema ära vähemalt paarikümnele konkreetsele päringule, mis toonuks siia mitme tuhande osalejaga konverentse-sümpoosiume. Sest meil pole üle 500pealist seltskonda kuhugi paigutada. Rahas jäi Eestil saamata ca miljard krooni. Uue aasta märgatav trend on see, et konverentsikorraldajate lemmikkohaks on saamas Riia. Läti valitsus on teatanud avalikult, et investeerib riigi turismitööstusesse järgnevate aastate jooksul ligi 700 mln Eesti krooni, lisaks plaanib Läti majandusministeerium paigutada üle 200 mln krooni grandioosse rahvusvahelise konverentsikeskuse ehitusse, sest riik on aru saanud, et äriturist jätab riiki neli korda rohkem raha kui tavareisija.

Kultuuripärandi kaitsmise sildi all on Tallinnas seisatud kahe potentsiaalse konverentsikeskuse - linnahalli ja Sakala keskuse - võimalused saada järgnevateks aastakümneteks meie kaasaegse kultuuri eliitrajatisteks. Sellised keskused on igas suurlinnas. Veelgi enam - nad on linnade visiitkaardid. Avalik sektor on kaasfinantseerija valdavas osas maailma suurtest konverentsikeskustest.

Miks ma üha uusi hotelliprojekte Lätti-Leetu suunan, kas siin on turg täis? Kui päris aus olla, siis on põhjuseid kaks. Esiteks kasvab naaberriikides turistide hulk kiiremini ja kaasaegseid majutuskohti napib. Teiseks aga tehakse meie lõunanaabrite võimuladvikus kasvu jätkumise nimel pingutusi. Kes on hiljuti Helsingis käinud, see teab, et terve linn on täis Vilniusesse kutsuvaid reklaame. Midagi pole parata - Läti ja Leedu turismisektori P/E tase on täna märksa atraktiivsem kui rahuloleva naeratuse saatel loiult provintsistuval Eestil.

Autor: Tarmo Sumberg