Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tuumajaama tasuvusuuring meie peaministri moodi
Tasuvusuuringu mõiste peaks igale vähegi majandust tundvale inimesele hästi teada olema. See on uuring, millega määratakse mingi projekti või ettevõtmise mõistlikkus tasuvuse seisukohalt. Normaalse, mõistuslikult tegutseva ettevõtja poolt hõlmatakse sellesse kõik projekti teostamiseks vajalikud rahalised, ainelised, keskkonnakaitselised ja sotsiaalsed meetmed.
Allakirjutanule pole selge, mida mõtles peaminister Andrus Ansip hilisema tasuvusuuringu all, kui ta tulistjalu tormas Leetu täiesti toorest ettevõtmist allkirjastama. Kui ta tasuvusuuringu all pidas silmas vaid esimest tasuvusuuringu etappi (vt tabelit), siis jääb tal õigust ülegi.
Tuumajaama on tõepoolest võimalik Baltimaades püstitada tuhandetesse erinevatesse kohtadesse, mille seas on loomulikult ka nõukogudeaegse infrastruktuuri ja mahajäänud tehnoloogiat teenindava personaliga Ignalina. Peaministri julge investeerimisplaani lähtekohaks oli Eesti Päevalehes avalikustatud väide, et Ignalina on Baltimaade ainus sobilik tuumaenergeetika arendamise koht. See on aga, kui mitte otsene vale, siis vähemalt tugev liialdus, sest niikuinii ehitatakse Ignalinasse täiesti uus tehas.
Ilmselge luul on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kiseli väide, et samasuguse tuumajaama rajamine Eestisse tuleks kaks korda kallim kui Leedus.
Esiteks ei kõnele me samasugusest jaamast, vaid oluliselt väiksemast ja teiseks vajaks põhjendamist, miks peaks ühe hoone rajamine Eestis olema kaks korda kallim kui Leedus, sest seadmed valmivasse hoonesse tarnitakse niikuinii välismaalt. Peale selle leiaks Eesti ehitaja Eestisse rajatava hoone juures tasuvat tööd.
Trakais 27. veebruaril 2006 allkirjastatud Baltimaade peaministrite ühisavalduses on selgesti kirjas (punkt 4): "Toetada algatust ehitada Leedus uus tuumaelektrijaam". Uskuge mind, taganemisteed enam ei ole, sest kuidas me võiksime kahe aasta pärast leedulastele silma vaadata ja ütelda: "Ei, me teiega enam ei mängi!" Unustagem kõik tasuvusuuringud ja avagem maksumaksja rahakott, sest ega raha ole peaministri või valitsuse, vaid eesti rahva, õigemini kõigi eestimaalaste oma. Kuid lahendamata jäävad paljud riigi majanduse ja sotsiaalelu probleemid, kaasa arvatud viiendiku Ida-Virumaa elanike probleemid, kes nii või teisiti on seotud põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega.
Aga kuidas käiks korralik tasuvusuuring? Selleks tuleks korraldada avalik vähempakkumine tuumaenergeetikaseadmeid tarnivate riikide ja firmade vahel ning selgitada, kui palju võiks näiteks maksma minna üks 600megavatine tuumajaam kümne aasta pärast ja ehk saaks odavamalt, kui ehitada korraga kaks.
Aga kõike seda tuleb teha alles pärast seda, kui põlevkivienergeetika arendamise (vähendamise) probleem on taas läbi vaieldud. Juba praegu on müügil kümneid erinevaid reaktorite tüüpe ja kümne aasta pärast on müügil veel paremaid tüüpe. Ausam oleks, kui me rahvale teataksime, et tuumajaama rajamine Leetu on ajendatud Euroopa Liidu survest, soovist leedulasi aidata (sest neil on tõepoolest vesi ahjus) ja kavadest tugevdada Balti riikide ühtset energiaturgu. Aga rahvale pole vaja hämada ja tõsist tasuvusuuringut niikuinii ei tule. Aga kunas meil varem rahva arvamust vaja on läinud!? Koerad las hauguvad, karavan läheb oma teed.